top of page

Ole julgelt ebaviisakas!

"80% autoimmuunhaiguste põdejatest on naised. Need on haigused, kui immunsüsteem ründab omaenda keha. See juhtub naistega palju rohkem kui meestega. Autoimmuunhaigused on näiteks reumatoidartriit, luupus, krooniline väsimus, fibromüalgia, soolestiku põletikulised haigused. Miks just naised? Neil on kompulsiivne mure teiste inimeste vajaduste, mitte enda pärast; identifitseerimine rolli ja vastutusega. Naised kipuvad alla suruma oma tõelist MINA ja tervislikku viha. Sellised tüübid kipuvad olema väga-väga viisakad, rahuloojad ja nad kipuvad uskuma, et nad on vastutavad teiste inimeste tunnete eest ning nad ei tohi kelleski pettumust valmistada. Need on inimesed, kes mitte üksnes minu vaatluste, vaid rohkete teadusuuringute järgi, kipuvad haigestuma autoimmuunhaigustesse.

Käesolevas ühiskonnas - kumb sugu on rohkem programmeeritud alla suruma oma tervislikku viha, on rahuloojad ja hoolitsejad? Naised! Paljud inimesed eitavad seda reaalsust, kuid meil on patriarhaalne ühiskond."

Dr Gábor Máté


Lugesin selle mõtteavalduse all naiste kommentaare, kes tundsid sellest mõttekäigust lausa solvatuna. Et justkui nende haigused oleksid nende käitumise SÜÜ. Või et see on meelevaldne liigitus, mis jätab tähelepanuta naiste hormoonid, mis mõjutavad nende haiguste esinemist.


Mõlemad argumendid eitavad vastutust, et tegelikult ongi mul võimalik midagi ära teha, et oma tervisele kaasa aidata. Autoimmuunhaigus pole "süü". vaid viide. Võime võtta seda lahke viitena. Haigus koputab ja ütleb: "Vabandust, kas te sooviksite midagi oma mõttemaailmas muuta, et tulla rohkem enesearmastusse?" Ja sa võid valida: "Ei, aitäh," ning koputus jääb püsima (nt krooniline väsimus). Või võtad koputust võimalusena pöörata tähelepanu mingile osale endas, mida seni ei märganud.


Loomulikult on roll hormoonidel, rakkudel, geenidel jne, aga see, kas see süsteem hakkab kuskilt otsast lonkama - selle algus on energia, mis süsteemi liikumises hoiab. Kui meil on sügav uskumus, et me töötame õlitatult siis, kui me oleme ainult head, eitades samal ajal omaenda vajadusi, negatiivseid emotsioone, siis on selge, et energias ei ole tasakaal.


Lugesin just head teemaga haakuvat tsitaati:

"Viisakus/ olla hea on trauma mehhanism".

Mõtle korraks sellele lausele.

Olla hea ja teiste vastu viisakas aitas meil lapsest saadik hoiduda probleemidest, tülidest, pahameelest. Seega viisakas ärakuulamine, abistamine, oma asjade jagamine jne said meetodiks, kuidas ellu jääda.

Kui see kõik sünnib südames loomulikult, toimib süsteem õlitatult.


Aga kui tihti sa kuulad ära kedagi, kes on muutunud oma hädadega tüütuks?

Kui tihti sa jääd viisakalt kuulama, kui sul endal on tegelikult kiire ja sisimas kasvab pinge, et su enda kohustused jooksevad ummikusse?

Kui tihti sa oled läinud kellelegi appi süütundest, kuigi sisimas ei tahaks, aga PEAB?

Kui tihti sa konfliktis jääd vait ja soovid teisele head, kuigi sisimas keed enda vastu tehtud ebaõiglusest?

Kui tihti sa võõrustad kedagi oma kodus, kellega tegelikult ei tahaks rohkem kui 10 minutit koos olla?

Kui tihti jätad sa asju ütlemata, sest ei taha teist kurvastada?


Olen ise praegu tutvumas oma piiride ja "ebaviisakate" pooltega ning viimase kuu jooksul õige mitu lähedast õnnetuks teinud. Mitte selle pärast, et ma oleksin tahtnud neid õnnetuks teha, aga nende käitumine tekitas minus kas frustratsiooni või suisa valu ning selle asemel, et see enda sisse seda peita ja oodata, et see üle läheb, otsustasin jagada, milline käitumine mulle ei sobi.


Armastan sind südamest, aga mulle ei sobi, kui sa tuled oma väikelapsega kolmeks päevaks külla ja sa ei leia tund aegagi, et delegeerida laps mehe kätte, et rahulikult istuda ja silmast silma juttu ajada, vaid ajad meie ühisest ajast ainult last taga. Minu nägemus sõbrannaga koos veedetud ajast erineb sinu nägemusest, kus laps on muutunud kogu sinu maailmaks ja ma aktsepteerin seda, aga sel juhul ei ole mul mõtet seda tralli kaasa teha, sest see ei täida mind. Ning kohtume siis, kui sul uuesti on aega. Olen olemas.


Armastan sind, aga ainsad korrad, mil sa minu poole pöördud, on jagada seda, kui halvasti su elus kõik läheb. Ja kuigi sa kutsud seda lihtsalt elust-olust rääkimiseks, siis on see minu jaoks negatiivsuse puistamine ja mul ei ole ruumi, et seda lõputult kuulata. Kui oled vahel valmis uurima, kuidas mul läheb ja jagama ka elu positiivseid külgi, siis olen olemas.


Armastan sind, aga minu arust käitusid sa ebaõiglaselt nende inimestega, kes sinu heaks töötasid. Ma ei saa sinuga kaasa rääkida ja kaasa kiruda, sest ma ei näe seda olukorda samamoodi nagu sina.


Mis see on? Ebaviisakas, isekas? Ilmselt. Aus, otsekohene? Ka seda. Aga eelkõige on see selge sõnum sellest, mida mul on vaja ja mille eest ma soovin hoolt kanda.


Kui see tähendab, et ma kaotan need lähedased, siis ma olen valmis sellega riskima. Sest kui vastupidine tähendab seda, et ma olen ümbritsetud lähedastest, kes ainult mõtlevad sellele, mida neile on vaja ning mina olen nende jaoks nende soovide rahuldaja, siis milleks selline sõprus? Aga kelle vastutus see on, et nemad saaksid samuti minu vajadustele vastu tulla? Mitte nende. See on MINU vastutus! Kui ma ei ütle neile, mida ma soovin ja mida ei soovi, siis kuidas nad saaksid mulle pakkuda seda, mida ma ootan? Loomulikult on neil kaks varianti - nad näevad, et minu ootused on liiga kõrged ja nad ei saa seda suhet jätkata. Või nad mõtlevad, et ma olen neile oluline ja seega nad saavad teha oma käitumises muudatuse.


Aga selleks, et neid vajadusi saab täitma hakata, TULEB OLLA ebameeldiv ja kohatu. See on küll selle perspektiivist, kes saab kuulda minu ootustest ja vajadustest. MINU jaoks on see lihtsalt soovide selgitamine.

Ja kui mu sõbranna ütleb, et teda häirivad minu taimetoidud, kui ta mulle külla tuleb, siis võib-olla ma ka haavun pisut, aga mul ei ole probleem talle pakkuda ka liharoogasid.

Võib-olla teine sõbranna ütleb, et ma räägin pidevalt endast ja ka see teeb haiget, kuid ma saan muutuda tähelepanelikumaks, et ma ka teist rohkem kuulaksin.

Võib-olla kolmas sõbranna ütleb, et ma jagan pidevalt ainult negatiivseid lugusid ja kirun inimesi taga, ning ka see aitab mul olla tähelepanelikum ja anda panus, et ma teist oma vadaga üle ei koormaks.


Ma ei näe teist teed enda ja teiste vajadustega arvestamisel kui et olla "ebaviisakas". Ning loomulikult tähendab see seda, et samal ajal, kui ma jagan asju, mis mind häiris, on minus ka suur ärevus selle pärast, et ma teisele oma sõnadega haiget tegin. Ka see mahub sellesse ruumi.


Ja tervislik viha tähendab seda, et kui ma olen juba kaheksa korda öelnud, et palun, ära jaga oma negatiivseid sündmuseid mulle rohkem, siis on täiesti okei, et üheksandal korral ma tõstan häält või panen ukse pauguga kinni. Ma julgen olla "halb" või "ebaviisakas", et end kaitsta.

Olles lõputult "hea" inimene teiste vastu, ei pane ma tähele, kuidas ma olen halb iseenda vastu.

Nii kaua kuni käib see koputus: "Halloo, äkki tahaksid muutuda?".


Kahtlemata on see valus ja ebameeldiv teekond ning kuuled ütlemisi: "Sa oled muutunud!", "Mis sinuga juhtunud on?", "Mis kärbes sind hammustas?", aga kui teekond iseendani oleks fanfaaride ja kroonlehtedesajus, siis oleksime ju ammu endaga kontaktis.


Andke andeks kõik, kellele olen haiget teinud viimastel kuudel oma aususega asjadest, mis mind häirivad. Aga see on parem variant kui see, mil ma ise sain haiget, kui ma ei olnud aus asjadest, mis mind häirivad. Ning tänu sellele olen ma suutnud lõpuks ka oma ülitundlikule tütrele näidata, et ka tema võib öelda EI, kui keegi on tema piire ületanud. Sest kui mina ei ole seda õppetundi läbinud, ei saa ma seda teed ka talle näidata. Ja jumal teab, kui palju ma südant valutan seetõttu, et ta pidevalt vaid teistele mõtleb ja enda vajadusi ignoreerib.

Liigume siis muutusesse!


*

Kuidas tulla toime, kui süütunded, konfliktid toovad mäsleva ärevuse? Praktiseeri uut meditatsiooni Thích Nhất Hạnhi ainetel SIIT! Või tule järgmisele muusikalisele rännakule!

1,246 views0 comments

Recent Posts

See All

Kommentarer


bottom of page