Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude.
Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada.
Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise.
Süda, keha, meel jagavad endast kõik ära. Tilgatuks ja sealt edasi.
Aga nii väga tahaks tagasi. Tahaks ise ka saada kuskilt. Kas või tilgakestki.
Närtsime Leopoldiga koos. Kulgeme omas maailmas, kus ainus kokkupuutepunkt on laps.
Kirjutasin talle eelmisel nädalal kirja:
Aitäh, et sa kirjutad ja jagad. Palju äratundmist ja uusi vaatenurki... Lapsed tõesti õpetavad meile hetkes olemist.
Aitäh, et jagasid. Ka selles raskes kohas leiad sa ikka kaastunnet, mõistmist, lubamist. Elan teie armastusele kaasa <3