top of page

Tõeline tugevus

Updated: Aug 23, 2023

Puhkame Leopoldi ja tütrega (11) hotellis ning arutame hommikusöögil, kuidas lapsed ahnitsevad nagu kullid jäätiseleti kallal, kus võib endale lõputult magusat ette tõsta, mis pärast lauale vedelema jääb. Tütar kritiseeris kaasa, kuid tegime talle märkuse, kuidas ta just hunniku järele jäänud munaputru teenindajaga minema saatis. Tütar haavus ja proovis end õigustada: "Aga me rääkisime hoopis neist ja magustoidust." Joru jätkus veel pisut aega, kuni tütar lõpuks vait jäi. Ta haavus. "See tuletas mulle meelde, kuidas ma kooli vihkan," pomises ta. "Õpetajad ka kogu aeg norisid, et ma tõstan liiga palju toitu ette ja jätan järele."


Konflikt oligi sündinud.

Valus emotsioon on äratuskell märkamisele. Pöörasin end tütre poole, et aidata tal sündmuses teadlikkust avardada.


Teatud vanusest hakkab lastel tekkima mehhanism oma möödapanekute ja vigade osas. Tihti kuuleme soigu: "Kogu aeg olen MINA süüdi!" või teiste süüdistamist või vabanduste loomist ("Aga me rääkisime ju magustoidust!"). Kui vanemad ei pööra tähelepanu ega oska armastusega adresseerida möödapanekut, need mehhanismid aina tugevnevad.


"Kuula mind," ütlesin tütrele. "See, et toitu jääb järele, ei ole katastroof. Kui sa aga tunnistad seda, et sa tegid valearvestuse, alles siis tekib sul võimalus oma käitumist parandada. Siis sa võtad homme vähem ette. Kui sa aga vabandad end välja või hakkad süüdistama hoopis meid, kui palju me üleeile või eelmisel nädalal järele jätsime ehk suunad valusa tule meie peale - ei saa sa oma viga parandada, sest sa ei tunnista seda."


"Aga ma ju ei saagi seda parandada. Äkki ma homme jätan ka toitu järele!" puikles tütar edasi, suured solvumispisarad mööda põski veeremas.


"Kui sa ütled, et sa ei saa nagunii, siis sa kuulutad end nõrgaks, kes ei saa muutuseid luua. Aga tugevaks kasvamine tulebki läbi vigade tegemise ja tunnistamise. Homme tõstad vähem toitu ette, aga IKKA jääb järele. Siis tunnistad uuesti eksimust ja ülehomme tõstad veel vähem. Ja sa eksid ning tunnistad nii kaua, kuni saad parima tulemuse. Niimoodi kasvamine toimubki."


"Aga mul on hirm, et sa ei armasta mind enam, kui ma kogu aeg eksin," ütles ta välja selle ausa tõe, mida me kõik varjame, viie suure pisara saatel.


"Ma räägin sulle saladuse - me KÕIK eksime iga päev korduvalt ja pea KÕIK püüavad varjata seda sama hirmu, mida sa välja ütlesid. Ja selle hirmu kaitsmiseks kasvatavad inimesed endale erinevad kaitsemüürid. Näiteks, sa oleksid võinud pärast meie kommentaari vaikida ja mossitada mitu tundi. Sa oleksid võinud meid süüdistada. Sa oleksid võinud meid sõimama hakata. Kõik viisid on selleks, et mitte keegi ei saaks näha, et sa teed vigu, sest äkki siis ei armastatagi sind," rääkisin talle.


"Ma tean, et sa oled mu ema ja armastad mind nagunii, aga kui ma siiski kogu aeg vigu teen ja tunnistan, kas sa siis ikka armastad?" küsis tütar.


"Emana armastan ma sind igal juhul. Ja vigade tunnistamine JUST toob südameid lähemale. Mäletad, kui sa rääkisid lugu sõbrannast Liinast, kellega pidite kokku saama. Muudkui helistasid ja ütles, et on skatepargis - jooksid sinna, teda polnud. Siis ütles, et on veekeskuse juures - jooksid sinna - polnud. Lõpuks leidsid ta mänguplatsilt ja selle asemel, et vabandada, hakkas ta hoopis sind süüdistama. Saad ju aru, et kui ta oleks öelnud, vabandust, tegin vea, liikusin muudkui eest ära - konflikt oleks lõppenud. Kuna ta aga viga ei tunnistanud, siis läks konflikt suureks ja pahameel tema vastu niisamuti. Mitte inimeste vead tekita armastuse hääbumist, vaid suutmatus neid tunnistada ehk võtta vastutust."


Tütar noogutas. Ta mäletas seda juhtumit selgelt.


"Mäletad, kui ma olin suhtes Tiiduga," jätkasin. "Kui meil oli raske, ta süüdistas mind ega tunnistanud oma vigu. Seepärast ma ei tahtnud temaga rohkem olla, sest me südamed jäid igas tülis kaugeks. Aga Leopold vastutab oma käitumise eest, ta tunnistab vigu ning see aitab meil lahendusi leida," selgitasin talle. "Vigade tunnistamine on tugevuse märk. Ja me kõik kardame, et äkki meid tõesti armastatakse vähem, kui keegi näeb, et me teeme vigu või kui me ise neid kinnitame. Aga saladus on selles, et tunnistamine hoopis loob armastust juurde."


Siis küsis tütar olulise küsimuse. "Aga kui me hakkame vigu tunnistama, et teistele meeldida?"


"Vea tunnistamine peab olema alati aus. Ja see ei tähenda kogu aeg süüdi tundmist. Lisaks tuleb aru saada, et inimesed vahel tunnistavadki vigu, et olla meeldivad, leppida kiiresti ära, aga see on manipulatsioon. Nii võib olla väga kaua suhtes inimesega, kes sind petab arvama, et ta ikkagi on vastutusvõimeline. Kõige olulisem on see hetk, kui on kõige raskem. Kas sa tunnistad oma viga siis, kui me kritiseerisime, et jätsid palju toitu järele, või alles järgmisel päeval, kui tahad lihtsalt tähelepanu saada? Tugevus sünnib sel hetkel, mil on kõige raskem. Pane tähele, mida sina või teised teevad kõige raskemal hetkel."


"Aga kui ma kaotan niimoodi kõik sõbrad?" ütles tütar välja järgmise põhihirmu.


"Siis sa pead uurima, miks sa kardad üksi olla. Siis tuleb leida sõprus endaga üksi olles. Ning siis leiad sa ka need, kes lepivad sinuga kõiges. See ei olegi lihtne, ma tean. Vaata, kui kaua läks, et mina Leopoldi leiaksin!"

Tütar puhkes naerma.


Rääkisin talle pikalt veel enda tehtud vigadest ja kuidas kasutasin neid viisina, kuidas ennast paremini tundma õppida.

"Siis tegelikult polnud ju halb, et ma söögi järele jätsin, sest ainult selle pärast sain ma nüüd vastutuse võtmisest aru," taipas ta midagi olulist.

"Just nii!" naeratasin talle.


"Nii saadki sa aru, et tegelikult polegi vigu, vaid kõik õpetab meile rohkem ennast ja maailma nägema."

762 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page