top of page

Teraapiast, depressioonist ja kohalolust

Istusin hiljuti ühe staarhüpnotisööri loengus, kes rääkis, kuidas saavutada elus edu ja rikkuseid. Ühe asjana tõi ta välja enda ümbritsemist positiivsete ja edukate inimestega. Vana hea enesearenguslõugan, et sa oled nende viie inimese keskmine, kes su lähiringkonnas on. Ja siis ta ütles midagi, mille üle ma pikaks mõtisklema jäin. „Seetõttu ma lõpetasin järjepideva töötamise depressioonis inimestega, sest ma tundsin, et see hakkas ka mind mõjutama.“


Ma mõtlesin ja mõtlesin selle lause peale …


Mis saab siis, kui kõik terapeudid võtaksid vastu hirmu, et depressiivsete inimestega töötades on nad isegi varsti depressiivsed? Ja see pole ju täiesti vale, sest raskete juhtumite kõrval põlevad paljud sotsiaaltöötajad, tervishoiu- ja vaimse tervise töötajad läbi.

Aga kui kõik korraga otsustavad, et depressiivsed inimesed viivad ka neid depressiooni, ning meie „õnnelikud“ ka ei taha tuju alla viia – kes siis jääks depressiooni põdevaid inimesi toetama?


Ja siis ma mõtlesin edasi …

Minu jaoks on teraapia ruum, kus kohtuvad kaks inimest. Ja see ei ole terapeut ja haige/ patsient/ klient, vaid kaks inimest või kui soovite öelda – kaks hinge. Kui üks on suhtumisega, et tema on terve ja ta on KEEGI (terapeut), asetab ta vaimus teise inimese haige ja allpool seisva inimese staatusesse.

Ram Dass on sellest rääkinud oma loengutes, et kui ta oli terapeut, oli tal haigeid vaja, kes oma olemasoluga kinnitasid tema egole, et ta on VAJALIK. Kuskil sisimas ei taha paljud terapeudid, et nende patsiendid terveks saaksid, sest kes sa oled siis, kui sul pole ühtegi patsienti? Sa oled üks ujuv saareke keset ookeani – ei keegi. Terapeut võib solvuda, kui valid kellegi teise; kui sa pole temaga nõus ja terapeut võib tunda, et sa viid tõesti tema tuju alla.


Nii on kahe vahel sein. Üks tahab saavutada tervenemist, teine tahab saavutada „tark“ näimist, „vajalik“ olemist. Kui ihad ei täitu, on lõhe suurem. „Mina ravin sind, kuni see pakub mulle midagi – raha või eduelamust tänu sinu tervenemisele. Aga ainult nii kaua!“


Ja kui sa kardad depressiooni, terapeut, on väga raske depressioonis inimesele näidata seal valgust. Kui sina kardad, saad sa õpetada ainult alateadlikku hirmu. Ja sa ju kardad depressiooni, kui sa lõpetad selle pärast nende inimestega koos töötamise. Sest sa ei taha muutuda depressiivseks. Miks sa ei tahaks muutuda? Sest siis on sul halb olla ja kui see kestab pikalt, äkki sa kaotad patsiendid, raha, eduelamused, oma identideedi terapeudi ja pädeva inimesena. Ja kes sa siis oled? Mõttetu tegelane. Oh ei – kas alateadlikult pead siis oma patsiente kah … mõttetuteks tegelasteks? Kuidas saab sellises varjatud hirmudega ruumis üldse tervenemist siis toimuda?


Kui terapeut ei taha olla depressioonis ja patsient ei taha olla depressioonis, on kogu ruumis tohutu lõhe, millest kõik pageda tahavad.


Ram Dass on rääkinud tervenemisest kui armastavast kohalolust, kus kaks inimest on selles, mis praegu toimub, täielikult kohal. Ta on öelnud: „Ma armastan sind. Ükskõik kui mäda sa ka poleks, ma armastan sind, sest sa oled osa Jumala ilmingust. Selles südames ei ole ma Richard Alpert ega Ram Dass – need on mõlemad rollid. Ma vaatan neid rolle sellest sügavamast „minast“. Südames ei samastu ma oma rollidega. Need on nagu riidekapis rippuvad kostüümid või vormirõivad. „Ma olen lugeja“, „Ma olen isa“, „Ma olen joogi“, „Ma olen mees“, „Ma olen autojuht“ – need on kõik rollid.


Kõik, mis ma olen, on armastav teadlikkus. Ma olen armastav teadlikkus. See tähendab, et kuhu iganes ma vaatan, armastan kõike, mis puudutab minu teadlikkust. See armastav teadlikkus on kõige põhilisem „mina“. Armastav teadlikkus on tunnistajaks kehastumisele teadvuse tasandilt, mis erineb sellest, millel me egodena elame, kuigi see sisaldab täielikult igapäevast kogemust ja läbib seda.


Hommikul ärgates olen teadlik õhust, laes olevast ventilaatorist, ma saan neid armastada. Ma olen armastav teadlikkus. Aga kui ma olen ego, siis ma hindan kõike nii, nagu see on seotud minu enda ellujäämisega. Külm õhk võib mind külmetada ja see areneb kopsupõletikuks. Ma kardan maailmas alati midagi, mille eest pean end kaitsma. Kui ma samastun oma egoga, ehmatab ego end rumalaks, sest ego teab, et ta lõpeb surmaga. Aga kui ma sulandun armastusega, pole midagi karta. Armastus neutraliseerib hirmu.


Kui suudate sellist armastust vastu võtta, saate seda armastust ka anda. Saate anda armastust kõigele, mida tajute, kogu aeg. Ma olen armastav teadlikkus.“


Kui mina kardan depressiooni, olen samastunud oma egoga, siis ma ei saa olla avaras ruumis depressioonis inimesega, kus me vaatame egost kaugemale. Ma saangi õpetada ainult seda, mis egole rahuldust pakub – eduelamusi, positiivsust, rikkuste kokkuajamist, salenemist – kõike, mida see hüpnotisöör pakub ja seda edukalt. Sest ta on oma ego sellele üles ehitanud.


Ma ei saa öelda, et ma olen vabanenud olend, kes ei karda surma. Ikka kardan. Aga ma ei karda neid raskuseid, millest ma olen läbi tulnud ja üheks selleks on depressioon. Ma leian, et ta on huvitav fenomen, mis jutustab meile lugusid. Ja kui ma istun teise inimesega, kel on depressioon, ei ole mul hirmu, et ta mind „alla veab“. Mul ei ole hirmu ka sellest, mis juhtub, kui ta veabki alla.


Depressioon on fenomen mu jaoks, mida ma ise olen huviga enda sees uurinud ja seega ma saan äratada selle uurija ka teises. See uurija ongi armastav teadlikkus. See, kes esitab küsimusi, vaatleb seda seisundit, aga pole samastunud selle seisundiga.

Paranemine algab sealt, kus üks osa minust või keegi väljastpoolt mind, on valmis laskuma minu pimedusse, võtma mult käest ja ütlema: „Ma olen siin!“. Ja „ma olen siin“ kerguses, hirmudeta, sügavalt SIIN olles, toetades.

Kui mitte keegi ei lasku depressiivse inimese juurde, ka tema ise oma teadlikkuses, on inimene jäetud tohutusse pimedusse üksinda. Kes seda sitta ikka puudutada tahab? Hea, et veel sisse ei astunud … Ja paranemist ei tule.


Ego ütleb – ma olen professionaal, ma ei saagi võtta kellegi tundeid oma hinge. Ma ei võta tööd koju kaasa. Ma võtan patsiente kui kaasuseid. – nii jään ma piisavalt kaugele distantsile, et mitte ise haiget saada.

Armastav teadlikkus ütleb – sina oled siin oma pimedusega, mina olen selles sinuga koos. Ma tunnen, mida sa tunned ja mõtle vaid! SIIN ME OLEME! Siin me oleme … Siin me oleme …

Ja hirmud tunnevad – „kui ma olin väärt istumist, armastavat kohalolu, ka kõige pimedamas nurgas – äkki ma ei peagi kartma enam, et ma midagi väärt pole?“


Sest see, et „ma pole midagi väärt“, on see, mis meid allapoole veab. „Vigadesse“ veab.


Ma kohtan teraapiaruumis fenomene, põnevaid juhtumisi. Olgu selleks kaaslase petmine, depressioon, raevuhood, vägivald … Kui mina istun teise vastas ja mõtlen oma hoiakute tasandil: „On ikka tropp/ Hea mömm, et ikka veel ei parane/ Huhh, hea, et ma nii loll pole.“, annan ma alateadliku signaali, et inimese pimedus polegi väärt armastust ega mõistmist. Ning sellest on vaja vabaneda, sest see on midagi ebameeldivat. Aga kuna meie pimedustest ei ole võimalik lahti saada – jääb selline lõhe meie „vigu“ edasi tootma.

Kui mina istun inimese vastas: „Ohoo, huvitav! Ta petab kaaslast/ ta tahab end ära tappa/ ta röögib laste peale!“, olen ma loonud avaruse, kus inimene saab samuti vaadelda oma „pimedust“ kui fenomeni. Kui mina püüan leida mõistmist, mis on teda pimedusse tõuganud, leiab ka tema tee mõistmisesse, miks ta seal on. Ja mõistmine on armastav teadlikkus, kus lõhe kaob ja lõhest tekkiv pinge ei saa enam pimedust lõplikult laual hoida.


Kui te ei leia sellist terapeuti, kes ei kardaks depressiooni või pole kadunud oma terapeudi-kuvandisse, hakake selleks ise. Laskuge oma pimedusse ja uurige oma tumedaid nurki nagu fenomene, et püüda aru saada. Püüa aru saada, miks on niivõrd loogiline, et see pimedus sinu sees on. Ja see on okei.

Nii oled sa ise enda sees laskunud oma pimedusse armastava teadlikkusega ja öelnud talle: „Ma olen siin!“. See on see, kuidas algab paranemine. „Ma olen siin … Ma olen siin … Ma olen siin …“

981 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page