Lahkuminek. Süda on purunenud, aga samas on kergus. Ja siis hakkab tulema filtreid, maske, millega tõde matta. „Ta oli nartsissist.“ „Ma ootasin mehelt, et ta mind parandaks, mind armastaks. Aga ma pean enne olema ise tervik, ennast ise armastama. SIIS saab tulla see õige. See oli karm õppetund.“ „Keegi ei saa mind armastada mind minu eest. Ta oli mulle peegliks mu enesehinnangule. Ma nüüd näen seda, et ma pean end ise rohkem väärtustama.“ „Ma õppisin seda, teist, kolmandat …

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Pill tuleb pika ilu peale! Ära hõiska enne õhtut! Õnn ja õnnetus käivad paaris. Õnnes vaata ette, õnnetuses looda. Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse. Loen Eesti vanasõnu, mis nõiuvad alati ette kartma kurja, mis võib tulla ja igal juhul mitte nautima seda õnne, mis on , sest küll see kohe-kohe läbi saab. Iga kord, kui ma kirjutan sellest, kui äge kaaslane mul on ja kui palju ma teda armastan, tuleb keegi moraali lugema. „Olge 30, 40 aastat koos – no siis vaatam

Olen märganud, et mu viimase aja õppetunniks on viha ja vihastumine. Kohtan teda erinevatel kujudel uuesti ja uuesti, kuni ma lõpuks istusin maha ja hakkasin teda uurima. Enamasti on mul vihastumisel automaatselt pettumus iseendas ja samas ka hukkamõist. Lisaks olen leidnud ka süütunnet ja hirmu, et ma tõukan oma vihastumisega lähedasi endast eemale. Igal juhul olen ma oma viha pahaks pannud. Olles väga vihane, hakkasin ma pahakspanu asemel teda hoopis uurima. Mul oli üks vih

Nõu andmine ei ole hoolimine – kuidas nii? Ma annan JUST SELLE PÄRAST nõu, et ma hoolin inimesest!   Ei, see ei ole nii. Ükskõik, kui palju su hea inimese kuvand sellesse ideesse tahab klammerduda ega ole nõus seda isegi mitte vaatlema – nõu andmine ei ole armastamine, ei ole hoolimine. Kui see mõte paneb vastu punnima ja vaidlema – olgu nii. Liigu edasi ja usu oma armastavat südant ning kõik ongi hästi. Kui tahad uurida oma alateadvust, räägime lähemalt.   Püstitasin selle k

Tegin üleskutse paar päeva tagasi, et rahvas annaks nõu, mis värvi juuksed värvida. Sealt jäid silma kommentaarid, mis meenutasid muigega mind ennast mõned aastad tagasi ja mis on minus teatud määral siiani. "Aga mõtle, mis on see sügavam emotsioon, mida sa ei teadvusta, mis sind sunnib muutust otsima!" - kirjutasid isehakanud terapeudid. Ma küsiks vastu - aga miks ma seda tegema peaksin? Kui eesmärk on see, et ma kaotaksin ära soovi midagi endas muuta, siis kui kaugele ma p

Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Jälgisin muigega uue aasta motivatsioonikoolitajate artikleid – kuidas eesmärke seadistada; kuidas plaan aastaks paika panna; unistused, mida täita. Käisime mõned küsimused ka kaaslasega läbi, et nentida – meil ei ole midagi soovida, ihata, planeerida, sest kõik on juba väga hästi.   Ihalus eesmärkide, saavutuste järele tekib siis, kui on rahulolematus käesolevas hetkes. Kas me ei peaks siis tegelema sellega, mis meil on PRAEGU, selle asemel, et uneleda aasta otsa eesmärkideg

Krishnamurti vestlus 1985. aasta 1. jaanuaril: „Huvitav, mida me uue aasta all mõtleme. Kas see on aasta, mis on täiesti värske, midagi, mida pole kunagi varem juhtunud? Kui me ütleme midagi uut – kuigi me teame, et päikese all pole midagi uut –, kui räägime õnnelikust uuest aastat, kas see on tõesti meie jaoks uus aasta? Või kordub see sama vana muster ikka ja jälle? Samad vanad rituaalid, samad vanad traditsioonid, samad vanad harjumused, järjepidevus sellest, mida oleme te

Olen spirituaalsuse müütidest palju kirjutanud ja üks neist lemmikumatest on pidev vigade otsimine endast. Kui ma olin umbes 12-13, avastas mu ema Luule Viilma raamatud. Ilmselt oli see tema vaimse teekonna üks suurimaid tõukejõude. Ta avastas mõtlemise ja kehaliste hädade tugevad seosed ning andestamise jõu. See, mida Viilma tegi oma raamatutega, on kahtlemata vägev ja abistanud tuhandeid inimesi. Igasuguse teooria puhul on aga küsimus see, kuhu maani see meid aitab ja milli

Vaatan, kui palju korrutatakse vana head spirituaalset slõuganit „Lase minevikul minna!“ või „Lase halvast lahti!“. Väga palju aastaid oli see ka mulle mantraks. Ainult et pärast mitmeid aastaid hakkasin ma päriselt selle tähenduse üle juurdlema ja mõistsin, et selle korrutamisest ei piisa, et „lahti lasta“.

Sain hiljuti kommentaari, mis juhatas tähelepanu sellele, kui valesti võib aru saada omaenda pimeduse vastuvõtmist. Meile meeldib kuulda ajutiselt tõstvaid slõuganeid: „Sa oled väekas! Sinu sees peitub Jumal! Oled tugev, ilus, kaunis, imeline olend!“

Ma pole ammu kirjutanud oma kaaslasest Leopoldist, sest meie suhe on üsna sündmustevaene (loe: ei ole draamasid ). Mind ajendavad kirjutama ikka pimenurkade avastamised ja konfliktsed olukorrad, aga oleme koos küllalt läbipaistvalt ja tülideta, mistõttu uurin rohkem teiste draamasid. Kuna Leopoldist on saanud siiski anonüümne staar, pühendan tema fännidele selle loo. Ehk siis – kuidas tõeliselt heasse armastusse jõuda.

Küsisin viimati, mis teemad lugejaid huvitavad ja nii otse kui privaatselt tuli üks teema, mida erinevate nurkade pealt esitati. Rasked saatuselöögid, tunne, et põhi on lähedal, lootusetus, hirm, eluväsimus.

Istusin hiljuti ühe staarhüpnotisööri loengus, kes rääkis, kuidas saavutada elus edu ja rikkuseid. Ühe asjana tõi ta välja enda ümbritsemist positiivsete ja edukate inimestega. Vana hea enesearenguslõugan, et sa oled nende viie inimese keskmine, kes su lähiringkonnas on. Ja siis ta ütles midagi, mille üle ma pikaks mõtisklema jäin. „Seetõttu ma lõpetasin järjepideva töötamise depressioonis inimestega, sest ma tundsin, et see hakkas ka mind mõjutama.“

Ma vahel mõtlen, et äkki mu kaaslane Leopold on hoopis Jumal ja ta mängib, et on inimene. Kui ta midagi teeb, ma vaatlen teda päris...

Kuna mu enda elu on nii draamadeta, et mul ei õnnestu kuidagi enda ja lähikondlaste psühholoogiat uurida, võtsin taas ette reality-showd,...

Olen antibiootikumide kuuril ja püüan anda parima, et see läheks võimalikult valutult – süüa enne tabletti kõht täis, juua palju vett...

Mu juurde teraapiasse tuli üks meesterahvas, kelle saatis – uskuge või mitte – tema ülemus. Aga mis veelgi ilusam – see ülemus kannab...

Ärkan hommikul alati enne Leopoldi. Ta armastab pikalt magada ja kaua voodis logeleda. Mina armastan vara ärgata, karata voodist ja kohe...