Olen jõudnud ringiga justkui tagasi algusesse. Kui ma hakkasin kümmekond aastat tagasi Sleeping Yogini lehel lugusid kirjutama, jagasin kas joogapilte või lugusid sellest, kuidas milleski pettusin või mis mind endast välja ajas või mille üle rõõmustasin.   Aastate jooksul läksid need lood üha õpetlikumaks, ja ma ei mõtle selle all midagi üllast või tarvilikku, aga evolutsiooni loomulikku etappi, kus sa mõtled, et sul on vaja inimesi päästa ja sul on selleks kasulikke nippe.  

Ma olen spirituaalsusest väsinud. Kui ma loen hingamislaagrite, väeringide, elu muutvate koolituste kohta, klõpsan need kiirelt kinni. Tegelikult on see vaid üks osa spirituaalsusest, millest ma väsinud olen. Tegelikult võiksin ma hea meelega oma õpetaja meditatsioonilaagris istuda või Tiibeti templites kolistada. Aga kõik see manifesteerimine-resoneerumine-„siit algab sinu uus elu“-läänelik kommerts-spirituaalsus tekitab mingil põhjusel minus võõrandumist. Kõik need...

Tasapisi hakkab lähenema aeg, mil peaks tulevasele lapsele nime valima. Tänu tütrele tean, et see on tegelikult üsna vastutusrikas protsess. Toona võtsime seda abikaasaga küllalt kergelt - lihtsalt valimegi välja nime, mis meile mõlemale meeldib. Lihtne! Kui aga aastad edasi kulgesid, leidsin, et see nimi ei olegi tütrele ehk kõige õigem. Mida enam ta kasvas, seda enam kasvas ta justkui oma nimest välja, mistõttu ma kutsun teda tema hüüdnime järgi, mis minu arust talle rohkem