Olen viimasel ajal mõtisklenud tihti piiride seadmise üle. Tunnistan, et lasin 30+ aastat julgelt endast igasugustel tüüpidel ja olukordadel üle sõita. Ma olin see, kes vastas kõikidele kirjadele, purjus tüüpide vestlustele, igasuguste tontide pöördumistele; vaikisin, kui mulle öeldi halvasti; vaikisin, kui mul oli ebamugav; naeratasin, kui olin ärevuses; leppisin, kui mulle olukorrad ei sobinud; ütlesin jah, kuigi südames tundsin ei; tahtsin meeldida, olla hea, sõbralik, mit

Palusin Sleeping Yogini grupis jagada inimestel lugusid, mida koos uurima hakata. Üks selline lugu on mulle erinevates mõtetes tuttav. Ma olen selles olnud ning seda kõrvalt näinud ja käsi laiutanud – kuni kumbki osapool ei soovi südamest muutust, kestab see dünaamika pikki aastaid. Dünaamika, kus naine annab mehele leivapurukesi, päriselt kätt lubamata, ning mees muudkui ootab. Kiri oli selline: „On üks suhe, mis on kestnud viimased 8 aastat ja meenutab juba kindluse piiram

Mul on emana olnud kõige olulisem roll õpetada tütrele iseseisvat mõtlemist. Järjekordse emadust ülistava loo asemel toon siia hoopis...