Olen viimasel aastal teinud üha rohkem tutvust oma ärevusega. Mind hoidis sellest osakesest eemal arvamus, et ärevus on mingi üle pea tulvav paaniline tunne. Käed värisevad, ahmid õhku, tammud rahutult ringi ja mõtled paanikas, mida teha. Selline ärevus, mida filmidest nähakse. Mul läks aega, et õppida ärevust päriselt tundma. Et ärevus võib olla hoopis rahulik ja salakaval. Ärevus võib olla konstantne mõtete kerimine ühel teemal. Mida oleksin pidanud ütlema, mida teine vasta

Armastan kirjutada spirituaalsetest müütidest ja mis võiks olla veel parem kui kirjutada armastuse müütidest! 1.      Enne saa ise terveks, siis astu suhtesse Millal me inimestena PÄRISELT terved oleme? Millal kõik lapsepõlvetraumad on lahendatud? Milline on see kvoot, kust maalt alates on piisavalt tervenetud, et võiks suhtesse astuda? Kui võtta lõplikku tervenemist valgustumisena, mil jõuad universumiga üksolemisse, milleks siis suhet vaja on, kui täius on juba saavutatud?

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav. Ko