Panen siia ühe häguse sissejuhatuse, sest kogu see lugu on paras emotsionaalne vahutamine, mis kindlasti paljusid valusalt puudutab. Aga olgu see vahutamine siin selleks, et keda see otseselt ei puuduta, arendaks võimet ennast kõrvalt jälgida, sest jumal ise näeb, kui palju meil sellest puudust on.   Olen kirjutanud sellest, et tütre kuuendas klassis on tohutu kaos, mille peale ma isegi mõtlesin, kas anda oma panus või mitte. Ületasin oma hirmud läbikukkumise ees ja andsin no

PS. Sisaldab tugevaid väljendeid ja ei ole soovitav lugemiseks õrnahingelistele. Olen seilamas tasapisi raseduse seitsmendasse kuusse ja see teekond on toonud juba nii palju kogemusi, mis on vaimu korralikult proovile pannud. Üheks suuremaks katsumuseks on minu tõusev kehakaal (+10 kg), mis on pea et terve elu haaranud meelerahus olulist rolli. Ma ei armasta oma keha lodevana ja selle tunnistamine on alati aidanud mul lõpuks diivanilt püsti spordiradadele saada. Kuni ma jutus

Usun sellesse, et ülitundlikkus on midagi, mis meile on kaasa antud. Kuid ülitundlikkus saab võimenduda ärevuseni, kui me kasvame keskkonnas, kus ei osata ülitundlikkust toetada. Olen ka enda puhul pannud tähele mehhanisme, mis on tekkinud lapsepõlve ärevast keskkonnast ja juhivad mu käitumist erinevates olukordades. Mida teha, et endale ülitundlikkusega mitte liiga teha ja millised need ülitundliku inimese mehhanismid on? 1. Üleliigne vabandamine ja selgitamine. Selle

Tallinki reklaamis kõlab statistika, et 90% eestlastest soovib, et me ütleks rohkem „ma armastan sind“ . Ma elan vist teises dimensioonis, sest ka kõige raskemates suhetes, ei puudunud „ma armastan sind“ mitte ühestki päevast. Ka Leopoldiga ütleme seda iga päev korduvalt ja korduvalt ning ma hakkasin selle üle mõtlema. Millal ma seda ütlen? Siis, kui minu sees on see tunne, kui väga ma teist enda kõrval hindan ja temast hoolin. Teate ju küll seda tunnet, kui südames ajab arm

Lõpetasin hiljuti Netflixi mini dokumentaalseeria „ Escaping twin flames “ vaatamise, mis osutus üllatavalt ebameeldivaks. Selge see, et minu enda päästikute tõttu, aga oi, kuidas see neile nuppudele vajutas. Dokumentaal räägib ettevõttest nimega Twin Flames Universe, mille asutajateks on paarike – karismaatiline mees Jeff ja tema kaasa Shaleia. Pealtnäha on nad nagu iga teinegi spirituaalne coach , kellele võib tuua kümneid vasteid siit Eestistki. Räägitakse manifesteerimise

Tasapisi hakkab lähenema aeg, mil peaks tulevasele lapsele nime valima. Tänu tütrele tean, et see on tegelikult üsna vastutusrikas protsess. Toona võtsime seda abikaasaga küllalt kergelt - lihtsalt valimegi välja nime, mis meile mõlemale meeldib. Lihtne! Kui aga aastad edasi kulgesid, leidsin, et see nimi ei olegi tütrele ehk kõige õigem. Mida enam ta kasvas, seda enam kasvas ta justkui oma nimest välja, mistõttu ma kutsun teda tema hüüdnime järgi, mis minu arust talle rohkem

Eelmisel nädalal ilmus Kroonikas nunnu lugu minust ja Leopoldist. Sain eile hea küsimuse - miks ma kaaslast Leopoldiks kutsun. Seda olen kirjutanud, et kasutan enamasti kõikide lähedaste puhul varjunimesid. Aga miks Leopold? Sest see oli esimene nimi, mis mulle pähe kargas ega tähistanud kedagi, keda ma juba tunnen.

"80% autoimmuunhaiguste põdejatest on naised. Need on haigused, kui immunsüsteem ründab omaenda keha. See juhtub naistega palju rohkem kui meestega. Autoimmuunhaigused on näiteks reumatoidartriit, luupus, krooniline väsimus, fibromüalgia, soolestiku põletikulised haigused. Miks just naised? Neil on kompulsiivne mure teiste inimeste vajaduste, mitte enda pärast; identifitseerimine rolli ja vastutusega. Naised kipuvad alla suruma oma tõelist MINA ja tervislikku viha. Sellised t

Mõnede teemade puhul mul on hea meel, et neid saavad lugeda vähesed väljavalitud, sest on lugusid, mida mul on vaja enda jaoks kirja panna, aga on liiga isiklikud ja valusad, et massidele järamiseks saata. See on üks selline neist lugudest.

Seisime poes meepottide ees ja valisime koos Leopoldiga mett. Üsna tüüpiline situatsioon, kus minus hakkab tõusma pinge, sest olen harjunud teatud asju valima kiiresti, intuitiivselt, kui samas Leopoldil läheb pikalt aega, kuna ta uurib silte, päritolumaad, välimust jne ega suuda ka siis otsustada, mis see õige variant on. Samuti on mul tihtipeale keeruline selgeks teha, MIKS ma just SELLE valisin, sest enamasti mul ei ole ratsionaalseid põhjendusi. „Ma tunnen nii,“ ei ole pi

Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Olles tähelepanelik inimeste mustrite osas, olen leidnud ühised jooned, mis ühendavad rikkaid ja edukaid inimesi, keda tean, ning neid, kes elavad kasinalt. Ma ei usu, et investeerimis- ja rahakoolitustega jõukaks saab. Küll olen ise kogenud, et meelelaadi muutusega on võimalik tulla vaesuse mentaliteedist rahulolu mentaliteeti, kus ellu hakkab tõesti ka küllust voolama.

Lebasin õhtul Leopoldi kõrval voodis ja ootasin und. Tajusin seda tunnet enda sees, mida tähendab armastava mehe kõrval lebamine, kui kõik on täielikus rahus ja settimises, ning meenutasin seda teekonda sellesse hetke.

Huhh, olen seda uudist nii kaua vaka all hoidnud, et ma ei jõua ära imestada, kuidas see mul on õnnestunud. MUL, kes ma jõulukingid juba novembris üle annan ja pea ühtegi üllatust ei suuda enda teada hoida. Aga nüüd on lõpuks üks salaprojekt nii kaugel, et võin selle vaikselt välja hõisata! JUHUU!!

Käisin tütre klassile loengut andmas ja kuigi mäslevate hormoonidega teismeliste tähelepanu püüdmiseks peaksid olema TikTok, Snapchat, YouTube, Roblox, Netflix, Disney ja Harry Houdini ühes isikus, sain vähemalt mina üle vaate sellest, mis neid kõige enam painab ning see on täpselt sama, mis täiskasvanute puhul – mõistmise puudumine.

Tegin jõusaalis triitsepsi surumist ja mulle tuli meelde Marek Kalmuse soovitus, mida ta mulle personaaltreeningul ütles seda sama harjutust tehes. Käisin kolm aastat tagasi päris tihedalt temaga trenni tegemas ja jäin ka edaspidi teda oma treeneriks pidama. Mõtlesin nüüd trennis, kuidas meest ennast ei ole, aga mingi osa temast justkui elab minus edasi – tema mõtted. Elab edasi ka sadades, keda ta treenis, kellele kava tegi, kellele nõu andis. Et mingil moel tema fanatism,

Loen vahel oma 13 aasta taguseid muljeid tütre ootusest ja mõtlen, kas ma olen nüüd nii laisk, et ma memuaare ei kirjuta või teise lapsega ei tiirlegi kogu maailm ümber raseduse, et iga kuu kõhupilti teha ja igat viimsetki tähelepanekut kirja panna. Leopoldil on isaks saamisest möödas üle 23 aasta ja mõnes mõttes tunneme siiski nagu esimest korda seda teekonda käies. On ärevust, põnevust, ootust, elevust, kuid meie põhilised teemad on ikka kõike muud kui peagi saabuv laps. Ka

Leopold küsis mult täna: „Kas sa nägid seda videot, kuidas kümneaastased jõid viina ja kurtsid, et pealekat pole?“

Olen kümmekond aastat tegelenud või kogenud päris palju spirituaalseid praktikaid ja toon siia ülevaate pea kõigist neist kogetuist. Millistesse lõksudesse võib teatud praktikatega sattuda ja millised neist on olnud parimad minu jaoks? Ma ei ole leidnud, et oleks üht praktikat, mis oleks VOT JUST SEE. Ning ilmselt seda ei eksisteerigi, sest muidu kõik praktiseeriksid seda üht ja oleksid juba vabanenud. Nagu targemad on öelnud – teid mäe tippu on tuhandeid, aga sihtkoht on ikk

Kui me Leopoldiga veel koos ei elanud, olid mul temaga ühenduses olemiseks pikad kirjad. Enamasti olid need täis armastust ja igatsust ning mulle omaselt ohtralt eneseanalüüsi.