PS. Sisaldab tugevaid väljendeid ja ei ole soovitav lugemiseks õrnahingelistele.
Olen seilamas tasapisi raseduse seitsmendasse kuusse ja see teekond on toonud juba nii palju kogemusi, mis on vaimu korralikult proovile pannud. Üheks suuremaks katsumuseks on minu tõusev kehakaal (+10 kg), mis on pea et terve elu haaranud meelerahus olulist rolli. Ma ei armasta oma keha lodevana ja selle tunnistamine on alati aidanud mul lõpuks diivanilt püsti spordiradadele saada. Kuni ma jutustan endale lugusid, et tegelikult olen ma normkaalus; olen ilus just nii, nagu olen; kurvid kaunistavad naist jne, olen ma lihtsalt oma vastumeelsust alla surunud. Kui ma vastumeelsuse välja lasen, paneb see mind ennast käsile võtma.
Aga praegu pole mul selleks väga võimalusi antud. Esimesed kolm kuud ma iiveldasin lakkamatult voodis. Lisaks ei taha ma tekitada endale stressi sellega, et igat suutäit mõõdaksin ja kaaluksin, kas saan piisavalt valke ja kas kalorid on tasakaalus. Ma ei taha seda. Seega tunnen, et olen kui sumokostüümis hiir, kelle iga liigutus on tohutult raske ja samal ajal ma ei pääse sellest ega saa ka midagi ette võtta.