Tasapisi hakkab lähenema aeg, mil peaks tulevasele lapsele nime valima. Tänu tütrele tean, et see on tegelikult üsna vastutusrikas protsess. Toona võtsime seda abikaasaga küllalt kergelt - lihtsalt valimegi välja nime, mis meile mõlemale meeldib. Lihtne!
Kui aga aastad edasi kulgesid, leidsin, et see nimi ei olegi tütrele ehk kõige õigem. Mida enam ta kasvas, seda enam kasvas ta justkui oma nimest välja, mistõttu ma kutsun teda tema hüüdnime järgi, mis minu arust talle rohkem sobib. Ja tegelikult maadlen ma nimedraamaga ka ise - mul on kaks eesnime, millest üht ma ei kasuta kunagi. Ei tunne, et see oleks "mina". Aga miskipärast pole viitsinud seda ka ära kaotada. Las ta siis olla seal.