VIP: üks vihane lugu

Panen siia ühe häguse sissejuhatuse, sest kogu see lugu on paras emotsionaalne vahutamine, mis kindlasti paljusid valusalt puudutab. Aga olgu see vahutamine siin selleks, et keda see otseselt ei puuduta, arendaks võimet ennast kõrvalt jälgida, sest jumal ise näeb, kui palju meil sellest puudust on.

Olen kirjutanud sellest, et tütre kuuendas klassis on tohutu kaos, mille peale ma isegi mõtlesin, kas anda oma panus või mitte. Ületasin oma hirmud läbikukkumise ees ja andsin noortele kaks loengut (oma vajaduste mõistmine ja nende kommunikeerimine) ning kolmandana tegime muusikalise rännaku. Lähemalt saab sellest lugeda siit.

Selge on see, et kolme kohtumisega maailma ei muuda, aga vähemalt jäi mu süda rahule, et ma nägin seda olukorda seestpoolt ja ma tegin midagitki, et anda oma panus.

Kuna aga kaos möllab edasi, kutsuti lapsevanemad ja lapsed koosolekuks kokku. Läksime koos endise abikaasaga, sest me näeme järgmise võimaliku sammuna tütre koduõppele jätmist, sest ta ei saa enam sellises põrgus õppida. Kuna tütar on ülitundlik kõigi emotsioonide osas, võtab ta väga hinge klassivendade tapluseid, lisaks võtab hinge õpetajate kurbust ning käib neid lohutamas, ning õhtuks on ta sellest kõigest emotsionaalselt läbi, et veel õppima hakata. Kui palju ma olen talle ka õpetanud enda sisemaailma kaitsmist, ei saa ma ronida tema kehastusse tema eest otsuseid vastu võtma ja veel vähem tema tundlikkust välja lülitama. Jõudsime tütre isaga seisu, kus kooli jõulisema sekkumiseta, ei saa tütar seal klassis jätkata.

Istusime siis kõik laudade taga, kohal ehk pooled lapsevanemad. Sotsiaalpedagoog pidas siis väikese ettekande, mis andis ette hullema pildi kui see, mida tütar rääkinud oli.

30 päeva jooksul oli klassi peale kogunenud 130 kirjalikku märkust – nii palju, kui õpetajad jõudsid neid üles tähendada. Teist sama palju olevat suulisi märkuseid.

22st õpilasest 14 on kaose põhituumik, kellest omakorda 6-8 on kooli käskkirjadega punases nimekirjas.

Viimase NÄDALA jooksul loetletud sigadused: presidendi piltide täis sülitamine; poiste WCs prill-laua süütamine ja tüdrukute WCs prügikasti süütamine – kellegi süüdilavastamise eesmärgil; keldrikorruse WC-poti lõhkumine, mis põhjustas üleujutuse kogu korrusel, kaasati torumehed ja koristusbrigaad jne.

Õppealajuhataja lisas, kuidas õpetajaid saadetakse p…, v…, m…. iga päev; kakeldakse niimoodi, et käiakse EMOs istumas; vahetatakse veipe tunni ajal ja vahetundides suitsetatakse kooli sees.

See nimekiri jätkuks, aga see ärataks minus uuesti emotsioonid, mida ma seal laua taga tundsin. Tundsin tohutut kurbust ja tahtsin südamest nutta, sest see kõik tundus kohutav. See tundus kohutav mu tütre jaoks, see tundus kohutav nende laste jaoks.

Aga üsna varsti asendus see kurbus vihaga vanemate vastu, kes nende laste kõrval istusid.

Ma saan sellest aru, et kui sa näed seal klassis istudes TikToki videot oma pojast, kes märatseb nagu hull vetsupoti kallal ning selle ära lõhub, siis sellega kerkib pinnale tohutu häbitunne. Saan aru, et kui sotsiaalpedagoog libistab üle ekraani üle 130 märkuse, oma lapse nimi välja toodud, siis sellega kerkib häbitunne.

Häbitunne on madal ja egole tohutult ohtlik tunne, mida on vaja raevukalt kaitsta ja sellest lahti saada. Ehk siis kõige selle sissejuhatuse peale hakkas vanemate tohutu eneseõigustuse torm.

„Minu laps on kodus täiesti heasüdamlik, eeskujulik poiss. Seda ütlevad kõik minu sugulased ja sõbrad, kes meid hästi tunnevad. Aga kui ta siia kooli tuleb ja keegi kogu aeg kargab talle selga ja õpetajad pidevalt alandavad, siis mida ma teha saan?“ oli ühe vanema hüüatus.

„Minu lapsel on diagnoositud ATH, oleme käinud psühhiaatri juures, psühholoogi juures,“ – ja seejuures kattis võsuke oma näo kätega, silmad tulipunased, vägisi alandushäbi endas alla surumas. „Aga mida on teinud kool, kui ma olen oodanud nüüd juba mitu nädalat teie poolset paberit, et ta lõpuks ometi ravi saaks?!“

„Õpetajad ütlevad pidevalt, et te olete kooli kõige hullem klass – mida need lapsed siis tundma peaksid?“„Minu poeg isegi ei olnud selle kakluse juures, kuid ta sai ikkagi märkuse!“

Jne jne jne jne.

Ma istusin ja vangutasin pead, viha minus aina kerkimas, kuni lõpuks üks lause minus selle pahameele vallandas: „Me kodus kogu aeg räägime asjadest, aga KUST selline käitumine TEGELIKULT alguse saab?“ küsis üks ema, etteheitvalt kooli juhtkonna poole vaadates.

„Ma olen lastele kaks loengut andnud,“ segasin vahele. „Ja tegemist on lahtiste peade ja avatud südametega lastega. Ning ma küsisin seda neilt, millest neil puudu on. Ja mis välja tuli? Nad ei ole kodus kuuldud ja mõistetud sügavamal tasandil ning nad tulevad selle stressiga kooli.“

Loll.

Loomulikult ma panin kaikaga piki herilasepesa. Üle saali käis vihane kihin.

„SA SÜÜDISTAD SIIS VANEMAID?“ läks üks ema eriliselt kuraasi täis.

„Ma ei süüdista. Ma räägin, mida lapsed ise ütlesid.“

„MINU laps küll ei saa seda öelda,“ kihvatas ema edasi.

„Nad KÕIK ütlesid seda,“ jätkasin ma sorkimist.

„Kas sina ütlesid või?“ küsis vihane ema oma pojalt, kes loomulikult õlgu kehitas.

Jah, muidugi, su poeg tunnistab siin kogu saali ees, et ta pole lõpuni mõistetud ja kuuldud, et siis pärast kodus suurem peapesu vastu võtta.

Ma andsin alla. Ma nägin, et mida ma ka ei ütleks, need inimesed ei ole võimelised vastutust võtma. Ja kui palju ma ka ei püüaks – nad ei saaks mitte kuidagi aru, mida ma tegelikult püüdsin öelda.

Ma ei öelnud seda, et vanemad ei hooli, ei armasta, ei muretse. Aga nad ei kuula selle kõige sügavamas mõistes, avatud ruumis. See tähendab seda, et kui su laps saab sigadusega hakkama, siis sa ei kasutaks selliseid küsimusi, mida seal õhtul välja käidi kui „koduse arutlemise all“: „Kas sa ise tahaksid, et sinuga niimoodi käitutakse? Kas sa teiste peale üldse ei mõtle?“

MIS KURADI KUULAMINE JA MÕISTMINE ON NENDE HUKKAMÕISTVATE KÜSIMUSTE TAGA???

Kas te küsite konflikti sattunud lapselt armastuse ja püüdlusega MÕISTA: „Kas sul oleks ruumi ja aega praegu seda teemat arutleda? Ma tahan sind mõista – püüa mind juhatada selles olukorras, et ma saaksin aru. Mida sa tundsid enne seda juhtumit? Mis tunded on sul seoses selle sündmusega praegu? Mida sul oleks olnud vaja tol hetkel, et see õnnetus ei juhtuks? Mida sul oleks vaja, et me praegu saaksime seda lahendada?“

Ma võin mürki võtta, et sellist kommunikatsiooni ei toimu kodudes. Seda ei toimu kodudes, sest see ei toimunud tol hetkel klassiruumis, kus konflikt õhus oli. Seal oli ainult süüdistuste ja eneseõigustuste laviin, mis näitab, milline on kommunikatsioon ka kodus.

Süüdi olid õpetajad, kaasõpilased, isegi koristajad, ATH (sest tegelikult see ju tähendab, et lapsel pole võimekust õpetajat MITTE p...i saata) jne.

Aga ma ei näinud kedagi tõusmas ja ütlemas: „Mul on nii kahju, et see olukord on läinud selliseks ja meil on selles oma roll. Ma ei tea, mida ma vanemana saaksin teha, et kodus last paremini toetada – kas keegi oskaks anda nõu? Ja mida me saaksime praegu teha, et seda olukorda parandada?“

Mitte. Keegi. Ei. Võtnud. Vastutust.

Lapsevanemad süüdistasid õpetajaid, õpetajad õpilasi. Tõin kolmel korral arutelu tagasi lahenduse loomise juurde – räägime lahendusest, mitte detailidest (ehk siis kes on KÕIGE ROHKEM süüdi). Loomulikult sain ma vihaseid pilke, sest vanemad tahtsid oma häbitunde varjamiseks tekkinud viha aure veel edasi välja lasta mitme „detailiga“, kui halvasti ikkagi nende lastega on käitutud.

Ning ma saan aru, et õpetajad on täpselt samamoodi kaitsemahhanismides, nagu ka lapsed, kes möllavad. Nad utreerivad, kuulutades kogu klassi halvaks, sh need, kes päriselt püüavad õppida; nad elavad välja oma frustratsiooni läbi manipulatsioonide (nt ignoreerides laste küsimusi või pannes liiga palju kodutöid); nad sildistavad, halvustavad, sest nad on emotsionaalselt läbi ega oska enam muud moodi toime tulla.

Täpselt nagu need lapsedki.

Ning kaks osapoolt kokku moodustavad kaose, kus kumbki oma vastutust ei tunnista.

Üks oluline probleem on ka see, et kool ei julge jõulisemaid samme astuda ning ma ei saa aru, miks. Õppealajuhataja pakkus välja, et punase nimekirja lapsed lähevad järgmisest päevast koduõppele ja koolimajja enam ei tule. Arvestades katastroofe, mida nad on loonud – ma ei saa aru, miks nad esitavad seda ettepaneku vormis, mitte faktina, et nii on ja vaadake siis ise, kuidas hakkama saate.

Tõin teema pidevalt tagasi selle ettepanekuni ja küsisin, et mida te selle ettepanekuga ootate – meie nõusolekut või midagi muud? Kõik vaikisid ning natukese aja pärast jätkus jälle süüdistamine.

Lõpuks pakkus õppealajuhataja, et kas sobib siis see variant, et alates järgmisest päevast saadetakse esimese rikkumise peale õpilane koduõppele ehk siis kõik saavad veel viimase võimaluse. Vanemad sumisesid ähmaselt ja lõpuks tuli taas ise pressida, et paneme siis allkirjad alla ja niimoodi saagu. Sai.

Aga ma ei usu, et sellest muutust sünnib, ausalt öeldes.

Istudes nende vanemate keskel, oli selge, et lastes ei toimu muudatust, sest muudatust pole lastevanemate peades. Mul oli neist lastest sügavalt kahju. Aga mul ei olnud kaastunnet vanemate vastu. Oli ainult viha, et nad on niivõrd rumalad ja pimedad. Istuvad seal, käed ristis, õigust ja lugusid täis oma eksimatusest.

Mõistuses ma saan aru, et ka nemad on lihtsalt kaitses selle valu ja häbi eest, mille osaks nad said. Aga ma saan seda mõista ainult mingi osani. Suuremas osas on minus ainult hukkamõist. Sest nad isegi mitte ei püüdnud arutleda, vaid raiskasid ligi kaks tundi ainult eneseõigustustele.

Ja ma tean, et need on need vanemad, kes ka kommenteerivad: „Ojaa, meie lapsega arutame kodus kõike läbi ja meil on väga läbipaistev suhtus.“ „Mul pole küll lapsega selliseid probleeme olnud, ta on väga mõistev ja arusaav.“

Kuidas te aru ei saa, et mida enam te olete kindlamad oma loos, kuidas te olete täiuslikud – seda enam kaotate ära võimalust areneda ja näha läbi kitsaskohti?

Mina ei saa seal istuda ja öelda, et ma tean oma lapsest kõike, kuulan teda alati, mõistan täielikult ja olen tema jaoks alati olemas. Kui ma seda ütleksin, tõmbaksin endale koti pähe tõe ees. Sest tegelikult mul ei ole mitte kunagi võimalus luua ja hoida täiuslikku suhet, kuid olles teadlik omaenda ebatäiusest, on mul võimalik püüelda selle illusoorse täiuse poole. Vaid ebatäiust silme ees hoides, on mul võimalus ennast arendada.

Tütar helistas eile ja kutsus kooli järele, sest ta ei tahtnud külmas koju vantsida (krdi lohe, tal on koduni kilomeeter). Olin just jõusaalis ega saanud järele minna. Ta tundus olevat heas tujus. Aga ma hoian meeles seda kaarti, et ma tegelikult ei näe tema sisse ja ma ei saa puhata loorberitel, kus „tegelikult on ju kõik hästi“.

„Kuidas koolis on läinud?“ küsisin ma talt, teades, et tal on raskusi selle kaosega.

Ja rõõmsameelsus asendus looga, kuidas klassivennad jälle kaklesid ning ta pidi pisaraid tagasi hoidma, sest tal oli nii kahju ja vastik.

Kuulasin ta ära ja ütlesin, et püüame siis astuda järgmise sammu, et olukorda tema jaoks parandada. „Ma olen siin, ma kuulan sind, ma märkan sind, ma toetan sind“ on mu südame hoiak, kui ma temaga räägin.

Kahju, aga mul ei ole seda nende vanemate vastu. Aga ma ei saagi maailma ära päästa, kõiki lõpuni mõistes ja terveks armastades.

Ma saan neilt vaid õppida. Õppida märkama seda, millal mina istun, käed ristis, eneseõigustusi täis ja olles pime tõe ees.

Vabandan nende vanemate ees, kes mõistsid oma vastutust ega rääkinud lihtsalt kaasa. Paraku oli see laias laastus väljavõte kogu ühiskonnast. Pange tähele, kui palju on kommentaariruumis täiuslikke inimesi, kes juba „ammuilma“ täiusliku inimese elu elavad ja kõiki teisi hukka mõistavad. Ma ju isegi teen seda praegu – mõistan hukka. Kuid ma tean, et ma ei ole täiuslik ja seegi olukord valgustagu mulle teed mõistmiseni, sest täna seda minus tõepoolest ei ole.

Aga mul on tõesti kahju, et niimoodi võrsub järgmine põlvkond, kus 22st lapsest 14 ei ole kuuldud, märgatud. Ja kui sa arvad, et sina ei ole see, siis on see päris hea viide sellele, et äkki tasub teha väike enesevaatlus. Mitte selleks, et otsida VIGU või SÜÜD, vaid selleks, et ärgata oma lugudest pisut üles.