Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud. Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus. Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

Kirjutasin hiljuti tütre uuest sõbrannast, kellega neil on nurkade lihvimise periood käsil. See tähendab, et armumisperiood, kus näidatakse parimaid külgi, on möödunud, ning nüüd tuleb vaadata, kas lepitakse teineteise puudujääkidega või mitte. Tütart häiris, et sõbranna kutsub teda pidevalt egoistiks ja seda alates hetkest, mil tütar avaldas, et ta on enda jaoks kõige olulisem inimene, mis uuele sõbrannale muidugi ei meeldinud. Neil oli sündinud esimene suurem konflikt.

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „Armastan sind igavesti“. Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus. Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised, kel

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

PS. Sisaldab tugevaid väljendeid ja ei ole soovitav lugemiseks õrnahingelistele. Olen seilamas tasapisi raseduse seitsmendasse kuusse ja see teekond on toonud juba nii palju kogemusi, mis on vaimu korralikult proovile pannud. Üheks suuremaks katsumuseks on minu tõusev kehakaal (+10 kg), mis on pea et terve elu haaranud meelerahus olulist rolli. Ma ei armasta oma keha lodevana ja selle tunnistamine on alati aidanud mul lõpuks diivanilt püsti spordiradadele saada. Kuni ma jutus

Tallinki reklaamis kõlab statistika, et 90% eestlastest soovib, et me ütleks rohkem „ma armastan sind“. Ma elan vist teises dimensioonis, sest ka kõige raskemates suhetes, ei puudunud „ma armastan sind“ mitte ühestki päevast. Ka Leopoldiga ütleme seda iga päev korduvalt ja korduvalt ning ma hakkasin selle üle mõtlema. Millal ma seda ütlen? Siis, kui minu sees on see tunne, kui väga ma teist enda kõrval hindan ja temast hoolin. Teate ju küll seda tunnet, kui südames ajab armas

"80% autoimmuunhaiguste põdejatest on naised. Need on haigused, kui immunsüsteem ründab omaenda keha. See juhtub naistega palju rohkem kui meestega. Autoimmuunhaigused on näiteks reumatoidartriit, luupus, krooniline väsimus, fibromüalgia, soolestiku põletikulised haigused. Miks just naised? Neil on kompulsiivne mure teiste inimeste vajaduste, mitte enda pärast; identifitseerimine rolli ja vastutusega. Naised kipuvad alla suruma oma tõelist MINA ja tervislikku viha. Sellised t

Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Käisin tütre klassile loengut andmas ja kuigi mäslevate hormoonidega teismeliste tähelepanu püüdmiseks peaksid olema TikTok, Snapchat, YouTube, Roblox, Netflix, Disney ja Harry Houdini ühes isikus, sain vähemalt mina üle vaate sellest, mis neid kõige enam painab ning see on täpselt sama, mis täiskasvanute puhul – mõistmise puudumine.

Leopold küsis mult täna: „Kas sa nägid seda videot, kuidas kümneaastased jõid viina ja kurtsid, et pealekat pole?“

Kui me Leopoldiga veel koos ei elanud, olid mul temaga ühenduses olemiseks pikad kirjad. Enamasti olid need täis armastust ja igatsust ning mulle omaselt ohtralt eneseanalüüsi.

Olen palju kirjutanud kuulamis- ja avamisoskusest kui suhte eduvalemist. Samas pole ma kirjutanud meeste omadustest, mis mulle samuti meeldivad, aga võivad tunduda pigem vastuolulised. Kuna see on VIP-lugu, mis ei manitse teadlikkusele, kirjutan vabalt ka oma kiiks-poolsusest.

Viimasel ajal olen ma korduvalt kokku puutunud teemaga, mis ilmselt kutsub mind väga pikale mõtisklusele. Teraapiasse on sattunud juhtumid, kus inimene kannatab vägivaldses suhtes ega oska sellest enam väljapääsu leida. Olen tänulik neile inimestele, kes on end jaganud ja lubanud seda teemat ka siin kirjalikult avada, et kõik teised, kes ei suuda kuhugi pöörduda, võiksid leida ehk neist ridadest mingit selgust. Räägime suhtest vaimse vägivallatsejaga – seejuures pole vahet, k

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.

Tütar rääkis, kuidas ta klassiõde pidi kirjutama avaliku vabanduskirja, kuidas ta kahetseb oma sõnu, sest ta oli avaldanud, et „Koolitoit on sitt.“

Vaatan, et naised jagavad hirmsa hooga mingi Ameerika kuti videot, kus ta räägib: „Parimad naised on kõige keerulisemad. Kui sa ei tule sellega toime, võta endale mõni hallist massist.“

Nüüd, kus suur uudis on väljas, avan tagamaid, mis nendel viimastel kuudel täpselt juhtus ja mida ma veel õppisin enda, Leopoldi ja meie mõlema kohta. Hoiatus - ülipikk lugu! :)

Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale m

Olen tohutu suur vaidleja. Või õigemini minus on üks osa, mis armastab vaielda. Kuid see osa on aastatega vähenenud, sest ma olen aru saanud, et selle all on kõigest meeletu soov omada õigust ehk siis tunda - minu hääl loeb. Mina loen.

See astub kindlasti nii mõnelegi saba peale, aga kutsun üles korra väljaspool kasti mõtlema. Ja väljaspool seda kasti, kus sa oled see, kes usub kaksikleekidesse ja hingesugulusse.