Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Käisin tütre klassile loengut andmas ja kuigi mäslevate hormoonidega teismeliste tähelepanu püüdmiseks peaksid olema TikTok, Snapchat, YouTube, Roblox, Netflix, Disney ja Harry Houdini ühes isikus, sain vähemalt mina üle vaate sellest, mis neid kõige enam painab ning see on täpselt sama, mis täiskasvanute puhul – mõistmise puudumine.

Leopold küsis mult täna: „Kas sa nägid seda videot, kuidas kümneaastased jõid viina ja kurtsid, et pealekat pole?“

Kui me Leopoldiga veel koos ei elanud, olid mul temaga ühenduses olemiseks pikad kirjad. Enamasti olid need täis armastust ja igatsust ning mulle omaselt ohtralt eneseanalüüsi.

Olen palju kirjutanud kuulamis- ja avamisoskusest kui suhte eduvalemist. Samas pole ma kirjutanud meeste omadustest, mis mulle samuti meeldivad, aga võivad tunduda pigem vastuolulised . Kuna see on VIP-lugu, mis ei manitse teadlikkusele, kirjutan vabalt ka oma kiiks-poolsusest.

Viimasel ajal olen ma korduvalt kokku puutunud teemaga, mis ilmselt kutsub mind väga pikale mõtisklusele . Teraapiasse on sattunud juhtumid, kus inimene kannatab vägivaldses suhtes ega oska sellest enam väljapääsu leida. Olen tänulik neile inimestele, kes on end jaganud ja lubanud seda teemat ka siin kirjalikult avada, et kõik teised, kes ei suuda kuhugi pöörduda, võiksid leida ehk neist ridadest mingit selgust. Räägime suhtest vaimse vägivallatsejaga – seejuures pole vahet

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.

Tütar rääkis, kuidas ta klassiõde pidi kirjutama avaliku vabanduskirja, kuidas ta kahetseb oma sõnu, sest ta oli avaldanud, et „Koolitoit on sitt.“

Vaatan, et naised jagavad hirmsa hooga mingi Ameerika kuti videot, kus ta räägib: „Parimad naised on kõige keerulisemad. Kui sa ei tule sellega toime, võta endale mõni hallist massist.“

Nüüd, kus suur uudis on väljas, avan tagamaid, mis nendel viimastel kuudel täpselt juhtus ja mida ma veel õppisin enda, Leopoldi ja meie mõlema kohta. Hoiatus - ülipikk lugu! :)

Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale m

Olen tohutu suur vaidleja. Või õigemini minus on üks osa, mis armastab vaielda. Kuid see osa on aastatega vähenenud, sest ma olen aru saanud, et selle all on kõigest meeletu soov omada õigust ehk siis tunda - minu hääl loeb. Mina loen.

See astub kindlasti nii mõnelegi saba peale, aga kutsun üles korra väljaspool kasti mõtlema. Ja väljaspool seda kasti, kus sa oled see, kes usub kaksikleekidesse ja hingesugulusse.

Olen viimased paar kuud lebanud haigevoodis ja vaim on igati proovile pandud. Iga päev on saanud suureks eneseületuseks.

Cindy Hazan ja Phillip Shaver arendasid 80ndatel kiindumusteooriast välja romantilistes suhetes täiskasvanute kiindumustüübid. Üks järjekordne teooria, mis aitab ehk ennast ja kaaslast paremini mõista, aga millesse ei tasu kinni jääda.

Loen just teadlase Brené Browni raamatut „ Atlas of the heart: mapping meaningful connection “, mis annab ülevaate üle 80 emotsioonist, inimlikust tahust. Mulle väga meeldis mõiste „ near enemies “ (lähedased vaenlased), mis mõtestab lähedasi tundeid, millest üks on positiivne ja teine kaldub negatiivsusesse. Näiteks kaastunne ja haletsus; alandlikkus ja enese madaldamine; lootus ja pime optimism.

Ma pole ammu kirjutanud oma kaaslasest Leopoldist, sest meie suhe on üsna sündmustevaene (loe: ei ole draamasid ). Mind ajendavad kirjutama ikka pimenurkade avastamised ja konfliktsed olukorrad, aga oleme koos küllalt läbipaistvalt ja tülideta, mistõttu uurin rohkem teiste draamasid. Kuna Leopoldist on saanud siiski anonüümne staar, pühendan tema fännidele selle loo. Ehk siis – kuidas tõeliselt heasse armastusse jõuda.

Andsin kunagi loengu vana tuttava kutsel ja kui olin pärast seda lahkumas, hakkas ta pikalt ja laialt lobisema oma eelmisest töökohast. Viisakast „aitäh, et tulid ja head teed“-repliigist kujunes oopus, millel ei paistnud ei otsa ega äärt. Sain aru, et temas oli tohutult kibestumist ja pettumust, mis vajas väljavalamist, vanad kolleegid kirumist, aga kellele? Inimestele, kes haiget tegid, aga ma olin hetkel süütu kõrvalseisja, kes pärast pikka loengut soovis hilja õhtul asuda

Jaan Tammsalu sündmus tuletab meelde taaskord vana tõdemust, et ka kõige pühamaks peetav on lõpuks ikkagi inimene. Ma ei pane talle...

Kuna mu enda elu on nii draamadeta, et mul ei õnnestu kuidagi enda ja lähikondlaste psühholoogiat uurida, võtsin taas ette reality-showd,...