top of page

Kaksikleekide mambo-jambo

See astub kindlasti nii mõnelegi saba peale, aga kutsun üles korra väljaspool kasti mõtlema. Ja väljaspool seda kasti, kus sa oled see, kes usub kaksikleekidesse ja hingesugulusse.


Kes matsu veel ei jaga, siis kaksikleegi teooria tähendab seda, et su jaoks on siin ilmas see üks ja õige, kellega su hing on täielikus sünkroonis ning kellega suhe on tohutult põletav-kõrvetav-kirglik. Teooria selle taga on ilmatu lai ja kes soovib lähemalt uurida, leiab Google’ist info kiiresti üles.


Enamasti uurivad seda teooriat need, kes on sattunud keerulisse olukorda, kus teise poole vastu tuntakse tohutut tõmmet, aga seisund kuidagi ei luba sellel „lõpuni“ minna. Teine on kas suhtes või ollakse ise suhtes või „kaksikleegiga“ käiakse kokku-lahku. Ma ei ütle siinkohal, et kaksikleegi teooria on vale, aga oleme intelligentsed, et hetke kõhelda selles teoorias.


Olen elus olnud armunud … väga palju kordi. Ja iga kord tundnud, et just TEMA on see. Ma ei maga ja ma ei söö, ei taha teha tööd … Kõnnin pilvedel, kõik on korraga ilus ja imeline. TEMA, tema, tema … Energiad on võimsad ja vägevad.

Kuigi me tunneme armastust südames, on füsioloogilises mõttes armumisel meie keha hormoonide ja kehakeemia hallata. Aju vallandab õnnehormooni nimega dopamiin, samuti oksütotsiini, uitnärvi töö vähendab valuaistinguid, rahustab närvisüsteemi. Tsingulaarkoor võtab juhtimist üle (ekspertide hinnangul on see ajupiirkond seotud obsessiiv-kompulsiivse käitumisega), mistõttu on tavapärane SELLEST inimesest unistamine (vahet pidamata). Rääkimata suguhormoonidest, mis äratavad seksiisu ja tohutu kire.


Armumine on kehakeemiline protsess. Ja kui palju me ei tahaks uskuda seal „saatust“, „ettemääratust“ – on see suuresti aju ja hormoonide mäng. Füüsiline.

Kui me oleme klammerdunud füüsilisse maailma, füüsilise keha külge, on loomulik, et me seostame kogu selle keemiakokteili just SELLE inimesega. Pavlovi refleksi tead? Anna koerale pärast kella helisemist süüa ja varsti piisab ainult kella helisemisest, et koeral ila voolaks – ka siis, kui sööki ei tule.


Sama on ka meie armastuse objektidega. Armastuse objekt äratab sinus kehakeemilise jada, tunned võrratuid tundeid, ning sa tahad uuesti ja uuesti seda mõnu kogeda selle inimese läbi, aru saamata, et sul on tekkinud kellestki sõltuvus.


Nagu narkosõltlane, otsid sa uut doosi – selle inimese nägu, sõnumit, kohtumist, suudlust. Mida pikem on eemalolek, mida suuremad on draamad, seda suurem on vajadus uue doosi järele. Narkosõltlane võib visata poeakna sisse, et uue laksu nimel kraami pätsata. Ja sa võid hullunult teise järel joosta, võidelda, karjuda, uuesti kokku tulla, sest kuidagi ilma ei saa. Vahe on selles, et narkosõltlane teab, et ta on narkosõltlane. Armuhull nimetab seda aga „kaksikleegiks“, et põhjendada, miks tema draamad, sõltuvus ja kontrollimatud kehalised kired on põhjendatavad.


Kui dopamiini-endorfiini- jm -laks oli armumisel põrutav, võib see illusioon „JUST TEMA OLI SEE“ jääda aastateks. Aju seostas võrratuse mingi objektiga nii tugevalt ära. Vägev lõuna ja kellahelin on tugevalt ajju kodeerunud.


Olen seda võrratust kogenud korduvalt ja leegid on alati kustunud. Tuli mees … ja läks. Kuigi ma iga kord arvasin, et tema on just SEE; kogenud seda poolelt sõnalt mõistmist; telepaatilist suhtlust; tohutut kirge; ELU LÕPUNI KOOS!! … ja siis see möödub.

Mul on omakorda järgmine teooria, et iga mees, keda ma armastan, saab olema mu kakskikleek just sellel antud hetkel. Ning kui vaja – mul võib 2 miljardit kaksikleeki olla. Sest ma pean JUST TEDA õigeks, kellega ma praegu koos olen. Muu teooriaga jään ma õhkama kellegi möödunu poole või unistama sellest, kes veel tulla võib.


Teine teooria on mul see, et me olemegi varasemates eludes viibinud lähedastes suhetes väga paljude hingedega. Mõni kõnnib mulle tänaval vastu ja me vaatame korra silma. Ma tunnen ta ära – me olime kunagi koos. Võib-olla olin ma ta koer, tema minu ema või mina tema armuke. Ma tunnen ära, et meil on ühendus, aga ma tean, et see ühendus ei ole sellest, et meie vahel süttis NÜÜD säde. See ühendus on sellest, et meil on see ühendus kunagi olnud ja on mingil tasandil ka nüüd. Ja me kohtame palju selliseid inimesi. Kuid see äratundmine ei tähenda, et ma laskun kehakeemilisse armumisse, sest ma otsin näljasena kogu aeg uut laksu.


Vahe „kaksikleegi“ teooria fännidega on see, et paljud kaovad sellesse sädemesse, arvates, et nad avastavad nüüd ühenduse, mida neil varem polnud. „Olen küll suhtes, aga kurat, selles naises on MIDAGI!“ „Meie vahel on MIDAGI …“

Jaa, teie vahel on vana äratundmine. Aga see ei ole kaksikleek. Sest kui sa lähed seda teed, kus sa lased sel sädemel leegiks paisuda – ehk annad järele oma kehakeemilistele protsessidele – avastad sa paari kuu või 10 aasta pärast, et su kõrval on täiesti sama puudulik ja omade vigadega inimene nagu sul juba eelnevalt oli. Kuigi see tõesti tundus seekord teisiti, sest draamad ja hormoonid olid tugevamad – salatsemine senises suhtes; võitlus „kaksikleegi“ armastuse nimel, aru saamata, et ta oli hoopis konflikte tootev nartsissist; kiibitsemine kaugustest, sest ei julge senist suhet rikkuda jne. Pavlov helistas seekord hõbekellukest, kooriks inglihääled, ning sina arvasid, et tulemas on seakarbonaad suitsupeekonimähises koos ahjukartulitega … Aga sa ei tea, et kõik on üks ja seesama Pedigree konserv. Vahet pole, milline kelluke heliseb. Kelluke heliseb ja sinu ila tilgub. Nii see on käinud ajast aega.


Kui sa kaod „kaksikleegi“ teooriasse, jääd toppama välisesse. Keegi kunagi oli sinu jaoks mõeldud. Või just TEMA on sinu jaoks mõeldud, kuigi sa kannatad nii kuradi palju teda armastades. Kogu aeg on nihelemine ja nühkimine millegi MUU poole.


Kuidas oleks, kui kaksikleegi asemel me otsiks suhet, kus me oleme hoitud, tunneme turvaliselt ja armastame ilma draamadeta? Aa okei … Ütle siis narkosõltlasele, et süsti fentanüüli asemel soolalahust. Vabandust, liiga naiivne mõte.


Ma siis parem ütlen, et vaatleme oma protsesse armastavalt. Unustame teooria kaksikleegist või hingesugulusest. Lihtsalt vaatleme, kuidas me käitume. Kui me käitume fanaatiliselt, emotsionaalselt, tunneterikkalt, siis teame, et meid juhivad hormoonid.

Kui me tunneme sügavat rahu – alles siis oleme ületanud kehalist keemiat. Alles siis tunneme me armastust.

Toon siia Monica Drake'i toreda tsitaadi: „Budistid ütlevad, et kui sa kohtad kedagi ja su süda taob, su käed värisevad, põlved lähevad nõrgaks – siis see ei ole SEE.

Kui sa kohtad oma „hingesugulast“, tunned sa rahu. Ei mingit ärevust, ei mingit rahutust.“


Võib-olla ... võib-olla ...

1,411 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page