Uneprobleemid ja nõuandmine
- Pamela Maran
- Dec 2, 2025
- 6 min read
Leopold kirjutas hiljuti pika loo, kuidas ta proovis Nööbikest vankrisõiduta (sest ta uinub ainult vankris) magama panna ja see lõppes katastroofiga – Nööp tegi talle peaga PAUHH, ja kuigi Leopoldi ninast tuli ohtralt verd, siis luumurrust ta seekord pääses.
Leopold küsis oma loo lõpus, et kas teie lapsed uinuvad vähe rahulikumalt või on samasugused kraaded.
Ja mitu vastust ta oma küsimusele sai? 1–2. Kümned ülejäänud andsid talle aga soovitusi, kuidas ta peaks last hoopis magama panema.
"Ära panegi magama – las vajub ise ära."
"Vii ta autos sõitma – minu laps uinus ainult autos."
"Lase valget müra – see on talle rahustav."
"Ära siis lase muusikat – täielik vaikus peab olema."
"Pane ette pimendavad kardinad – täielik pimedus peab olema! Silita teda nina pealt, silita selja pealt."
"Ei, sa ära puuduta teda! Pane ta voodisse ja kõnni minema!"
"Loe seda raamatut, ei toda raamatut."
"Mine selle unenõustaja juurde."
"Tehke läbi see kursus, see aitab kindlasti!"
"Las ta väsitab enne end korralikult ära – ega ta niisama ju jäägi magama!"
"Ära tõmble üldse – las lapse teeb, mis tahab!"
"Unerutiin peab olema paigas ja tuleb rangelt pidada kinni päevagraafikust."
"Õhtul tuleb minna vanni – see rahustab! Tuleb lugeda paaaalju muinasjutte – need toimivad."
"Kas teil magamistuba on üldse piisavalt jahe?"
Oehhh …
Nimekirjast olid puudu veel paar soovitust, mida me üle aasta tagasi läbi tegime: päikeserütmide jälgimine ja hommikul kohe päikese kätte viimine ning õhtul hämaras olemine, et melatoniini tootmist ergutada; lugeda läbi Anette Pärnitsa uneraamat ja teha vereproovid, et jälgida, kas lapsel on XYZ madal.
Kui need soovitused oleks ka ära tulnud, siis võinuks öelda, et nii – aitäh, oleme nüüd ringi peale saanud soovitustega, mis meil on ammu läbi tehtud ja toimivad täpselt sama mõttetult kui nende soovituste andmine.
Ma olen sellest korduvalt kirjutanud, et nõu andmine on isekas. See tõesti on. Osa neist nõuannetes oli kirjeldatud juba Leopoldi loos, mida ta tol lõunal tegi. Kui sa PÄRISELT süvened TEISE inimese muresse, siis sa näeksid, et need nõuanded on mõttetud, sest need olid juba algselt kirjeldatud.
Aga ei. Sa lugesid üle rea ja jooksid, jalaluid murdes, kommentaari kirjutama, sest sind ei huvitanud inimese mure, vaid su enda geniaalne nõuanne.
Sa isegi ei lugenud seda, mida küsitud oli.
Sind huvitas vaid enda tarkus.
Ma saan aru, et nõuandjas on SOOV aidata. Aga see soov tuleb ju talumatusest raskuses lihtsalt istuda. Tegevuseta. Kaastundega. Armastusega. Mõistmisega. Muutusteta.
Seega on aitamissoov varjatud egoism. Ning see on kõik okei, sest egoism aitab meil elus püsida. Me VÕIMEGI olla egoistlikud. Aga olgem teadlikult egoistlikud. Teadlik sellest, et nõuandmises on soov päästa eelkõige iseennast kaasteeliste kannatustest.
Aga olgu nende nõuandmistega, kuidas on – olen sellest korduvalt kirjutanud. Jõuame olulisema küsimuseni ja see on – mida siis teha, kui lapsel on uneprobleemid?
