top of page

Mis saab, kui sa vihkad oma elu?

Lugesin põnevat teemapüstitust, mille emotsiooni („ma ei salli oma elu“) vast paljud teisedki tunnevad, kuigi igaühe põhjus, miks eluga rahulolematu olla, on erinev.

 

Teema oli aga selline:

 

Olen abielus, imelise mehega ning meil on kaks last. Ja ma vihkan oma elu, iga päeva, tundi ja minutit sellest. Hommikul ärkan mõttega, et saaks ometi juba õhtul uuesti magama.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab laste olemasolu nautida. Hommikul ärkad unisena, sest piisavalt magada pole saanud. Esimese asjana keegi karjub su peale tükk aega. Jätkuvad vaidlused pükste värvi, pesemise ja kes teab mille üle, mis vahelduvad meltdownide ja solvumistega. Edasi hommikusöök, kus teed hingega lastele süüa, mis neile ei maitse ja mida nad ei söö. Siis ülejäänud päev, kus suure osa päevast keegi karjub, tirib sind või ripub su küljes, vahel hammustab või lööb. Mitte ühtki enda asja teha ei saa, mitte ühtki tegevust mis hinge toidaks, hea kui süüa jõuab tervislikult ja normaalselt.--//--

Palun öelge, mis on seal nauditavat?

--//--

Ma olen õnnetu, nii õnnetu. Käin psühholoogil, võtan ravimeid, mees on imeline ja võimaldab mulle nii palju vaba aega kui võimalik. Tegeleb lastega, aitab kodutöödes jne. Paraku ei muuda see fakti, et tahaksin ainult kodust ära ja iga tagasisõit koju möödub pisarates. Olen justkui valinud  vale ameti, vale töökoha, millest taganeda pole võimalik ja järgmised 20a tuleb nüüd seda tööd teha. Tingituna sellest on tuju pidevalt null ja ka suhted elukaaslasega pidevalt pingelised, tüli tüli otsas.

 

Lugesin siit-sealt super emade kommentaare, kuidas liiga palju kajastatakse „hädaldavaid emasid“ ja „tegelikult on emadus maailma ilusaim kogemus“ jne. Paraku just selliste kommentaaride pärast, kus maailma on oodatud ainult ilusad lood, satuvad emad, naised, inimesed allasurutud emotsioonide lõksu, mis varem või hiljem välja purskuvad. Kui mitte internetiruumis, siis kodus laste või kaaslase peale.

Tõesti on imelisi emasid, kes kogevad täielikku naudingut ja ekstaasi emadusest, aga kui need tüübid arvavad, et nende kogemus on ainuõige kogemus, on nad täpselt sama vägivaldsed kui need endaga pahuksis emad – ühed tahavad muuta teisi emasid oma ideaali järgi, teised tahavad muuta oma lapsi või kaaslast ideaali järgi. Ning ideaali ihalus ning teiste väänamine selle järgi on ühel hetkel üle pea kasvavate emotsioonide algus.

Kui me soovime, et maailm oleks tõepoolest ilusam paik, saame me algust teha sellega, et anname loa inimestel, kel on raske, väljendada oma masendust, kurbust, frustratsiooni nende ruumis (võib-olla neile võimaldatakse ka ajaleheruumi või tele-eetrit, kuid ka selleks on neil õigus – täpselt nii, nagu super emadel on õigus väljendada oma ekstaasi ja õnne oma kogemusest).

Mida enam me paneme pahaks, seda rohkem loome me maailma hirmu, kus mingid tunded ja kogemused pole lubatud, millele järgneb süütunne ja mis omakorda paneb selle algse tunde lõpuks ikka plahvatama.

 

Teiseks ei vaja inimene, kes kurdab muret, diagnoosi. Paljud on varmad pakkuma põhjuseks depressiooni, ATH’d jne. Kui tegemist on tüübiga, kes ei taha ega plaani psühholoogi juurde minna – ta saab lisaks koorma mingi potentsiaalse haiguse pärast, millele ta võib-olla ei julgegi abi otsida. Teemaalgatajal oli diagnoositud ATH ning iga teine kommentaatori diagnoos, et „sul-tundub-olevat-ATH“ ei anna mingit tuge.

 

Ma räägin, mis see on energeetilisel tasandil. Kui mina annan sulle diagnoosi, siis see tähendab, et mina olen ravitseja, analüüsija, terve inimene. Sina aga oled haige. Me asetseme erinevatel tasanditel – mina asun kõrgemal, otsustaja ja määraja positsioonil, sina aga asetsed minust allpool – abivajaja, hädalise, haige positsioonil. Me oleme eraldi, me ei ole koos – sa oled oma raskusega isolatsioonis.

 

See, kes kaebab muret, tunneb end nagunii äralõigatuna ja „valesti“. Kui ta tunneks, et tema emotsioonid ja kogemus on „õiged“, milleks kogemuse üle kaevata? Probleem tekib siis, kui raskuses inimene tunneb, et tema kogemus on vale. Ja see viibki kõige olulisema päästerõngani.

Want to read more?

Subscribe to pamelamaran.com to keep reading this exclusive post.

399 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments

Couldn’t Load Comments
It looks like there was a technical problem. Try reconnecting or refreshing the page.
bottom of page