top of page

Reaktsioon ja emotsioon


„Sa oled paksuks läinud!“ ütles sõber mulle.

„Jaa, olen kursis. Olen ju suvi otsa masendunult diivanil istunud,“ ütlesin talle naeratusega. Tal paistis ebamugav.


Huvitav oli see, et kui ma jälgisin enda reaktsiooni, ei leidnud ma sellest valu või solvumist. Ometi on mu keha olnud mulle aastaid kinnisideeks. Ainult siis, kui olin alakaaluline, tundsin end oma kehas hästi, aga ka siis ei näinud ma, et oleksin sale olnud.


Mida enam olen kaotanud ära tähendusi ja avastanud tunnete allikaid, seda vähem mind asjad on kõigutanud. Ka nüüd, mil olen oma elu rekordkaalus, kandnud üle poole oma elust kaasas ebatervet jahti ideaalkehale, pole mul vähimatki muret sellest, et mu kintsud on kurvis või et keegi isegi naljatades ütleb, et ma olen paks.


Sellega meenus mulle lugu Tai õpingutelt, kui kursakaaslane tuli õhtul lauda istuma ja oli endast väljas.

Meil oli õhtuti Rootsi laud, kus igaüks sai valida taldrikule seda, mida parasjagu tahtis. Seal oli üks teenindaja, noormees, kes alati nalja viskas ja kõiki lõbustada püüdis. Tol saatuslikul õhtul oli ta naljatades öelnud naisterahvast kursusekaaslasele: „Ära väga palju ette tõsta, muidu lähed paksuks!“


Naine läks selle peale marru ja tõstis käe sirgelt poisi poole: „STOPP! Sa ei või niimoodi öelda! Sa ei tohi inimestega nii käituda. Kas sa saad aru ka, mida sa oma sõnadega teed?“ Ta etendas oma ärritust söögilauas edasi.


Küsisin, miks ta üldse ärritus? „Sest niimoodi ei öelda inimestele!“

Ma ütlesin, et poiss tegi kõigest nalja. Sind ärritas, okei. Aga mõnd teist ei ärrita. Seega on küsimus su reaktsioonis?


„Mul ei ole oma kehaga probleeme, ma olen oma kehaga rahu teinud,“ jätkas ta ärritunult.

Aga ma pole sellele isegi mitte viidanud, kuid miks just see sinu mõttesse tuli?

Eriliselt ärritas teda mu küsimus, miks ta püüab maailma kontrollida. Kui ta ütles, et tema eesmärk oli aidata teisi inimesi, kellele see poiss rumalat nalja võiks teha, ütlesin ma, et ta ei saa kunagi kontrollida kõikide inimeste käitumist ja luua ideaalset, talle sobilikku maailma. Kas siis peaks muutuma maailm või tema?


Sellel ei olnud mõtet, sest tüdruk kees emotsioonidest ja teadlikkus oli läinud. Ma jäin vait. Ta ootas minult kaastunnet, aga mul polnud seda tol momendil talle anda.


Me näeme alati maailma läbi oma kogemuse, läbi oma üleelamiste, emotsioonide, mälestuste.

Viimane näide sellest oli minu lugu depressioonist ja selles valguse leidmisest. Mitu inimest tuli mult murelikult küsima, kas minuga on kõik korras, ja soovitama, et peaksin töötempot maha võtma. Ja samas tuli paar inimest mulle valgustumise puhul õnne soovima.


Igaüks luges välja sõnumi vastavalt oma teadvusele. Kuna see ei olnud kõigile selge, siis ütlen teile täpsustuseks, et minu hinge pime öö ei olnud seotud kurbuse ega ületöötamisega ja selles ei olnud sellist pimedust, millest enamik teist aru saaks. Mul ei olnud ega ole ka praegu HALVASTI. Depressioon pole HALB.


On suurim õnn aru saada, et kõik, mida me tajume või välja loeme, tuleb meist endist. Sinu viha tuleb sinu enda minevikukogemustest. Kas sa näed hinge pimedas öös depressiooni või transformatsiooni, oleneb sinu teadlikkusest.


Loomulikult ei anna see voli öelda inimestele halvasti ja käituda nendega lugupidamatult, teades, et nad ise vastutavad oma reaktsiooni eest. Enamikule naistest ei tohiks öelda, et nad on paksuks läinud.


Aga arusaamine, et solvumine, valu, viha ja kõik muu pärineb minevikust, toob vastutuse meie heaolu eest meile tagasi. Kui jõuame oma emotsioonide algallikani, siis sellest juba piisab. Ahaa! Ma solvusin, kui ta mind paksuks kutsus, seetõttu, et ma tunnengi end paksuna ja arvan, et ma ei meeldi enam kellelegi, kui ma paks olen. Aga mis siis sellest? Siis ma jään ju üksinda ja olen õnnetu. Aga miks see nii on? Sest ilma teiste heakskiiduta pole ma õnnelik. Aga miks see nii on? Sest ... ma ei armasta iseennast. Aga miks see nii on?


Ja niimoodi jõuad sa tasapisi jälile sellele, millest sinu emotsioonid alguse on saanud. Kui heidad sinna teadlikkuse valgust, siis sellest piisab. Muutused järgnevad.


Kõige kohta, mida sa loed neist ridadest ja mida sa päeva jooksul tunned, küsi endalt – millele see MINUS viitab?


Tekst: Pamela Maran

20 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page