top of page

Liiga isiklik teema

Olime just raseduse peetumisest teada saanud ja suuremad emotsioonid üle elanud. Kaaslane Leopold lebas saunalaval ja ma tulin korra tema juurde end soojendama.

„Tahaksin sellest kõigest kirjutada ühel hetkel,“ ütlesin talle, salamisi luba küsides.

„Ma arvasin seda,“ ütles ta lage silmitsedes.

„Häirib see sind?“

„Ei. See on ju sinu lugu,“ ütles ta rahulikult.

„Kas sa ei karda, et mingid asjad võivad sulle haiget teha?“ küsisin edasi.

„Sa ju kirjutad alati nii, nagu asjad on. Ma pole kunagi pidanud põdema ühegi sinu kirjutise pärast. Sa kirjutad väga hästi.“

Ta on pigem napp ja kinnine, mistõttu need sõnad ütlesid isegi palju. Ta ei muretse, ja seda mul oligi vaja kuulda.


Olen enamiku temaga seotud lugudest talle eelnevalt näidanud või küsinud, kas võin kirjutada. Sest ma olen saanud varem kommentaare, et „miks sa pead kõigest kirjutama“. Mis, ma mõistan, on varjatud etteheide omaenda hirmude varjamiseks, sest tegelikult ma ei kirjuta KÕIGEST. Ja kui ma tõesti KÕIGEST kirjutaksin, oleks päris paljudel inimestel vesi ahjus :D


Ometi on see teinud need etteheited ettevaatlikuks lugude osas, millega teised seotud on. Sest ma olen aru saanud, et mul endal isiklikult ei ole vahet, kui tuhanded inimesed teavad, millal mul on hemorroidide episood, rasedus peetunud, lahkuminek, armumine või muud eludraamad. Sain sellest sügavamalt aru alles hiljuti, kui istusin kohustusliku abordi järgselt günekoloogipukis kontrollis. Seal selgus, et platsenta tükk oli emakakaela külge kinni jäänud ja see tuli siis nüüd klambrite abil ära sikutada. Pärast protseduuri ütles arst, et ma alla ei vaataks. Alguses mõtlesin, et ma ei tohi oma jalgevahet vaadata, sest ta rikkus seal midagi ära :D Aga siis sain aru, et ta mõtles seda pukialust kandikut, kuhu protseduuris kasutatud riistad ja jäägid läksid. Ning loomulikult nii pea, kui arst oli kadunud, läksin ma sinna uudistama, et mida ma siis vaadata ei võinud :D Noh, oli seal kah asju, aga hakkasin hiljem mõtisklema, miks ma uudishimutsesin.


Mulle meenusid erinevad pildid lapsepõlvest. Mäletan, kuidas jotast naabrimees vahel kakles maja ees nii, et verd lendas ning ema pidi meid, lapsi, hoidma teises toas, et me jumala eest välja ei vaataks. Aga ma väga tahtsin näha. Mul oli suur huvi, milline oli see konflikt, kuidas see kulges ja kui palju molli keegi ikkagi sai.


Ema on mulle rääkinud ka lugu, kuidas ma põnnina hiigelsuure õhinaga tuppa tulin ja teatasin, et õues on surnud loom. See oli minu jaoks tohutult põnev.


Elu, tema igas vähimaski aspektis, pakkus mulle lapsena tohutult huvi. Ja miskipärast vist eriti just rõlgused. Aga „ei tohi!“, „see on kole!“, „fuhh!“ jne ehitasid mullegi konstruktsioonid, et mingid eluosad on tabud ja ohtlikud, rikkudes närvisüsteemi vms. Kuid need konstruktsioonid on mu küljes alati kõvasti logisenud, sest minu jaoks on ikka olnud huvitav rääkida hemorroididest, draamadest ja sündmustest kui teadlane, tohutu vaimustusega. Kõik need on lihtsalt asjad mu jaoks. Ja ma ei tea, mis on „liiga isiklik“.


Vahel küsitakse enne intervjuud, et kas on teemat, millest ma rääkida ei taha, siis ma ei tea ühtegi sellist. Kõik sündmused on omamoodi huvitavad ning mul on nendega ajaga tekkinud distants, kus ma ei defineeri end läbi nende sündmuste.

Kui mul oleks jäänud valu lahutusest, siis ilmselt väldiksin seda teemat ja see oleks „liiga isiklik“, kartes näida mittespirituaalne suutmatu suhtehoidja või lihtsalt kandes endaga viha endise abikaasa või enda vastu.


Kui mul on valu eelnevatest suhetest või kardaksin, et mind tuntakse ainult hemorroidi-Pammina (lihtsalt tõe huvides, et mul pole hemorroide nüüd siiski aastaid juba olnud), siis oleks mul veel teemasid, mis oleksid „liiga isiklikud“. Aga ei ole. Sest need on minu jaoks lihtsalt sündmused, mis antud hetkes olid ehk õudsed, valusad või kurvad, aga aja möödudes kaotanud tähenduse. Need ei oma enam jõudu. Ja kui keegi teine leiab, et ma kirjutan midagi „liiga-liiga“, tähendab, et miski hoiab nende üle jõudu.


Ometi ei ole ma täiesti puutumatu. Ma ei kirjuta paljudest sündmustest, sest need võivad mu lähedastele haiget teha, ja ma austan nende tundeid piisavalt. Aga mitte lõpuni välja, kui nad ikka päris jama peaksid kokku keerama :D Ja samas on asju, mida tean ja jään teadma mina üksi. Sest nii on samuti huvitav.


Üldiselt on eludraamad huvitavad ja ma olen leidnud, et nende jagamine aitab luua kergust neile, kes ei soovi jagada, aga vajavad tunda, et nad pole sarnases mures oma mõtetega üksi. Ja seetõttu jagan ma ka edasi, kuigi see on aja jooksul muutunud üha raskemaks, sest kõik need teemad on mul Leopoldiga alati juba läbi arutatud ning neist kirjutamine tundub enda kordamisena … ja oi, kuidas mulle ei meeldi end korrata. Aga millest see tuleb – seda juba järgmises osas (võib-olla, võib-olla mitte).


* Tule järgmisele üritusele ka otse kohtuma!

1,104 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page