See lugu ajab paljud rahumeelse vanemluse austajad põlema, aga põletav tunne on hea teeviit stagneerunud maailmavaatele. Seega – miks mitte torkida? Lugesin just anonüümset teemapüstitust, kus ema on oma 3-aastase poja heaks justkui kõik teinud – laskub tema tasemele jonnides, kuulab teda, valideerib, veedab üks ühele aega, toetab, hoiab, kõike teeb, aga laps ikka kisendab ja karjub. Mees oli seepeale maininud, et on lapse ära harjutanud jonniga tähelepanu saama. Ma olin mehe

Üks sala-salajane lugu pikema sissejuhatusega. Mõtlesin pikalt, kas sellest kirjutada või mitte, aga tunnen, et MUL on vaja. Minu enda jaoks.

Kuigi lapsepõlvetraumadest on räägitud viimastel aastatel tohutult palju, selgitan kiirelt lahti, mida ma selle all mõistan.

Ma kasvasin agressiivses, tülisid, karjumist kui ka omamoodi armastust täis kodus. Toona ei tundunudki see armastuse ja vihkamise vahel...

Kui sa loed neid ridu, siis see tähendab, et sa otsid ühendust, sügavamat ühendust millegi tähendusrikkaga, sellega, mis sul kunagi oli,...