Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude. Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada.   Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise.   Süda, keha, mee

Kohtumised vanematega on hea viis aru saada, kui kaugele oma sisemaailmaga jõudnud oled ja samas heita pilk sellele, kes sa oled ja miks just nii.   Hiljuti tegi katsikuvisiidi mu isa, kes – väikestviisi FB kirjanik – kirjutas pärast sellest külaskäigust oma seinale pika loo. Suurem osa loost läks kirjeldusele, mis probleemid tal autoga olid, ja kõige muu vahel siis tuli lause visiidist, kus võttis teda vastu „hoolitsev perepea ja irooniline tütar“.   Ning selles osas on tal

Kuigi mu suhetest nartsissistidega on aegu möödas, tean, kui paljud heitlevad sellega iga päev – ning see on teile! Tagantjärele on mul hea analüüsida, mida oleks saanud-võinud rasketel hetkedel teha. Aga kui on emotsioonid ja isiklik side, on maailm väga ahtake. Olen lugenud terapeutide soovitusi, kuidas nartsissistiga toime tulla, kuid tundub, et paljudel neist ei ole kogemusi, mis tähendab sellises suhtes olemine.   Millised on üldlevinud soovitused tülis? Jääda tülis rahu

Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Praegu pole vist enam eestlasi järele jäänud, kes pole SEDA videot näinud. Et see paisub niivõrd suureks „kampaaniaks“, ei osanud eluski ette näha. Hetkel on videol üle 400 000 vaatamise ja ligi 10 000 jagamist. Vägev!   Olen Tütre lugusid siin lehel väga palju jaganud ja „Luuüdini paljas“ raamatust võib leida lood tema põnnieast. Nüüd, kus lähenemas on teismeiga, muutuvad juhtumid keerukamaks. Viimased neist on draamad kooliga (loe siit ). Aasta alguses vahetas Tütar kooli

Suhte tõeliseks proovikiviks pole mitte ühine reis, vaid ühine laps. Vana hea legend räägib, kuidas paljud paarid lapse kolme esimese eluaasta jooksul lahku lähevad ja samasse statistikasse kukkusin ka mina kümme aastat tagasi.   Mu abielu polnud sugugi pilvine, vaid ikka rohke armastuse ja mõistmisega. Küll oli seal ehk vähe teadlikkust ja tarkust suhte hoidmisest rasketel aegadel. Ma olen kümme aastat kandnud süütunnet sellest, et ma suuresti vastutasin selle  eest, et abie

Olen viimasel ajal üsna palju hinnanguid saanud võõrastelt, kuidas ma oma elu elama peaksin ning see on pannud mind mõtlema selle üle, kuidas ka mina olen teistele jaganud hinnanguid, kuidas nad elama peaksid. Samas olen ma üha rohkem aru saamas, et igaüks peab elama täpselt nii, nagu ta elab, ja minu ettekirjutused tulevad ainult ühest kohast – mõistmise puudumisest .   Mõni aeg tagasi kurtis sõbranna mulle muret, mis minu ülipädeval (nutumärkides) hinnangul tuli tema enda v

Täna saab meil Leopoldiga kohtumisest kaks aastat. Kirjutasin talle järgnevad read

Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud.   Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus.   Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus.   Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd

SUUR ja pikk sünnituslugu! Esimene tütar sündis 38+5 rasedusnädalal, mistõttu olime 38. nädalast igal hetkel stardivalmis. Olin veendunud, et ka selle rasedusega ei lähe tähtajani ja veel vähem sellest üle.   Sõber kirjutas teisel märtsil, et homme on 3.03 – väga ilus kuupäev ja olgu asi tehtud. Ütlesin, et k üll saab !   Käes oli 38+4 rasedusnädal, mil istusime naabrimehe saunas ja pärast vestlesime poole ööni tema pool filosoofilistel teemadel. Tegin seal endale kohaselt ä

Inimesed tuletavad mulle vahel meelde armastamise viise, mida ma kipun unustama. Ma unustan tihti, mida mu lähedastel vaja on ning pakun neile lahendusi ja abi, mida nad tegelikult ei vaja. Õnneks tuletab maailm mulle meelde, mida raskuses olijal päriselt vaja on.

Kirjutasin hiljuti tütre uuest sõbrannast, kellega neil on nurkade lihvimise periood käsil. See tähendab, et armumisperiood, kus näidatakse parimaid külgi, on möödunud, ning nüüd tuleb vaadata, kas lepitakse teineteise puudujääkidega või mitte.   Tütart häiris, et sõbranna kutsub teda pidevalt egoistiks ja seda alates hetkest, mil tütar avaldas, et ta on enda jaoks kõige olulisem inimene, mis uuele sõbrannale muidugi ei meeldinud.   Neil oli sündinud esimene suurem konflikt.

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „ Armastan sind igavesti “.   Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus.   Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised,

Vaatasin just nimekirja vippidest, kellest nii mõnigi on varsti juba pool aastat kodulehe püsitellija - tekkis suur rõõm ja soe tunne! Mõtlesin, mida omalt poolt vastu pakkuda - erootilisi pilte mul jagada pole, väekive ka ei meisterda - mida siis? Ma pole kunagi super-super soodustustega kaasa läinud, aga nüüd tekkis tunne, et olgu - sõbrapäeva puhul tuleb üks super soodsate koodide sadu raamatutele ja hüpnoosi helisalvestusele. Uuendatud 16.02.

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

Vaatasin videoklippi, kus „teadlikkuse mentor“ soovitab inimesel end enne korda teha, ja alles siis lastele tärmineid seada. No midagi sellist mulle sellest lühikesest klipist meelde jäi. Laias laastus justkui tavaline spirituaalne nõuanne – tegelege oma traumadega ja probleemidega ning siis suudate ka lapsi traumadeta kasvatada. Ning samal ajal on see oma tões vägagi pinnapealne.   Mida tähendab see sõnum: „tegele oma probleemidega“ või „tee ennast korda“? See tähendab seda,

See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.   Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutus

Jälgisin muigega uue aasta motivatsioonikoolitajate artikleid – kuidas eesmärke seadistada; kuidas plaan aastaks paika panna; unistused, mida täita. Käisime mõned küsimused ka kaaslasega läbi, et nentida – meil ei ole midagi soovida, ihata, planeerida, sest kõik on juba väga hästi.   Ihalus eesmärkide, saavutuste järele tekib siis, kui on rahulolematus käesolevas hetkes. Kas me ei peaks siis tegelema sellega, mis meil on PRAEGU, selle asemel, et uneleda aasta otsa eesmärkideg