SUUR ja pikk sünnituslugu! Esimene tütar sündis 38+5 rasedusnädalal, mistõttu olime 38. nädalast igal hetkel stardivalmis. Olin veendunud, et ka selle rasedusega ei lähe tähtajani ja veel vähem sellest üle.   Sõber kirjutas teisel märtsil, et homme on 3.03 – väga ilus kuupäev ja olgu asi tehtud. Ütlesin, et k üll saab !   Käes oli 38+4 rasedusnädal, mil istusime naabrimehe saunas ja pärast vestlesime poole ööni tema pool filosoofilistel teemadel. Tegin seal endale kohaselt ä

Inimesed tuletavad mulle vahel meelde armastamise viise, mida ma kipun unustama. Ma unustan tihti, mida mu lähedastel vaja on ning pakun neile lahendusi ja abi, mida nad tegelikult ei vaja. Õnneks tuletab maailm mulle meelde, mida raskuses olijal päriselt vaja on.

Kirjutasin hiljuti tütre uuest sõbrannast, kellega neil on nurkade lihvimise periood käsil. See tähendab, et armumisperiood, kus näidatakse parimaid külgi, on möödunud, ning nüüd tuleb vaadata, kas lepitakse teineteise puudujääkidega või mitte.   Tütart häiris, et sõbranna kutsub teda pidevalt egoistiks ja seda alates hetkest, mil tütar avaldas, et ta on enda jaoks kõige olulisem inimene, mis uuele sõbrannale muidugi ei meeldinud.   Neil oli sündinud esimene suurem konflikt.

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „ Armastan sind igavesti “.   Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus.   Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised,

Vaatasin just nimekirja vippidest, kellest nii mõnigi on varsti juba pool aastat kodulehe püsitellija - tekkis suur rõõm ja soe tunne! Mõtlesin, mida omalt poolt vastu pakkuda - erootilisi pilte mul jagada pole, väekive ka ei meisterda - mida siis? Ma pole kunagi super-super soodustustega kaasa läinud, aga nüüd tekkis tunne, et olgu - sõbrapäeva puhul tuleb üks super soodsate koodide sadu raamatutele ja hüpnoosi helisalvestusele. Uuendatud 16.02.

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

Vaatasin videoklippi, kus „teadlikkuse mentor“ soovitab inimesel end enne korda teha, ja alles siis lastele tärmineid seada. No midagi sellist mulle sellest lühikesest klipist meelde jäi. Laias laastus justkui tavaline spirituaalne nõuanne – tegelege oma traumadega ja probleemidega ning siis suudate ka lapsi traumadeta kasvatada. Ning samal ajal on see oma tões vägagi pinnapealne.   Mida tähendab see sõnum: „tegele oma probleemidega“ või „tee ennast korda“? See tähendab seda,

See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.   Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutus

Jälgisin muigega uue aasta motivatsioonikoolitajate artikleid – kuidas eesmärke seadistada; kuidas plaan aastaks paika panna; unistused, mida täita. Käisime mõned küsimused ka kaaslasega läbi, et nentida – meil ei ole midagi soovida, ihata, planeerida, sest kõik on juba väga hästi.   Ihalus eesmärkide, saavutuste järele tekib siis, kui on rahulolematus käesolevas hetkes. Kas me ei peaks siis tegelema sellega, mis meil on PRAEGU, selle asemel, et uneleda aasta otsa eesmärkideg

Pean etteruttavalt ütlema, et ma siiski arvan, et Eestil on päris hea tasemega meditsiinisüsteem ning vaadates ameeriklasi, kes maksavad tuhandeid dollareid iga liigutuse eest, siis ei tohiks justkui üldse nuriseda. Aga ma siis nurisemise asemel kirjeldan süsteemi, kuhu ma olen viimase aasta jooksul sattunud oma paarkümmend korda ning ikka raseduse ja sellega seotud hädade tõttu. Muudest hädadest olen kirjutanud SIIN ja SIIN , kuid nüüd on lisandunud veel üks jura, millega ma

Kuna sünnitähtajani on jäänud vähem kui kaks kuud, oleme Leopoldiga lõpuks suurpäevaks valmistuma hakanud. Juba üsna algusest peale soovisin osaleda hüpnosünnituse kursusel. Kuigi olen aastaid praktiseerinud hüpnoosi ja meditatsiooni, sh ekstreemoludes, huvitas mind info just sünnituse erinevatest etappidest ning kuidas selleks vaimus valmis olla. Ning muidugi ka potentsiaal, et Leopold selle kõigega end kurssi viib.   Olime kuni 24. rasedusnädalani tegelikult ootel, sest pla

Haigestusin alles nüüd esimest korda nende paaniliste aastate jooksul koroonasse ja seda sobilikult enne jõule. Esimene päev oli palavikuline ja liigesvalusid täis, kuid edasi kulgesid päevad mulle tüüpilises nohus, mida ma kogen mitu korda aastas. Lisaks ka tohutu väsimus ja magamine.   Ma olen väga püüdnud oma aina paisuvat kehakaalu kompenseerida trenni tegemisega, siis esimeste raseduskuude iiveldused ja sellised külmetamised on järjepidevusse korralikud sälgud löönud. Tu

Saan igas kuus kirju inimestelt, kes tahavad teraapiasse tulla ja on üks läbiv tüpaaž, keda ma pea et kunagi vastu ei võta. Mitte seetõttu, et nad oleksid mulle vastumeelsed või ma ei viitsi nendega tegeleda, aga seetõttu, et kohtumine teeks neile rohkem kahju kui kasu.

Spirituaalne müüt vol 4029 – oma probleemide eest ei page! Või: „Kui paged probleemi eest, tuleb järgmine ülesanne veelgi raskem“. Jne.   Ma ei ütle, et see avaldus oleks täielikult vale, aga nagu ka teiste spirituaalsete müütide puhul – kui me ei rakenda südame häält ja tunnetust olukorrast, võib see suruda meid mõistuse konstruktsioonide lõksu.

Krishnamurti vestlus 1985. aasta 1. jaanuaril: „Huvitav, mida me uue aasta all mõtleme. Kas see on aasta, mis on täiesti värske, midagi, mida pole kunagi varem juhtunud? Kui me ütleme midagi uut – kuigi me teame, et päikese all pole midagi uut –, kui räägime õnnelikust uuest aastat, kas see on tõesti meie jaoks uus aasta? Või kordub see sama vana muster ikka ja jälle? Samad vanad rituaalid, samad vanad traditsioonid, samad vanad harjumused, järjepidevus sellest, mida oleme te

Kuigi mulle meeldib filosoofiliselt heietada, siis seekord tuleb täiesti tavaline lugu, milline oli minu aasta 2023, kui ma seda isegi oma pildigaleriis läbi lappasin.

Lugesin hiljuti üht lugu naisest, kes ütles, et ta vihkab rase olemist. Et ta armastab ja ootab last, kuid ta ei salli, mida ta selle pärast kogema peab. Ilmselt on paljudel rasedatel seda raske mõista – eriti neil, kelle rasedus kulgeb muredeta – ning see mõte tundub isegi et pühadust teotavalt. See on umbes sama, mis öelda, et vihkad lapsi või pensionäre. Nii lihtsalt EI TOHI öelda. Aga ometi ka „ei tohi“ tunded eksisteerivad meis.

Kõndisime jahedal sügispäeval koos kaaslasega jõusaali poole. Käest kinni, spordikottidega vantsides, nagu alati.

Aeg liigub nii tormilise kiirusega, et mõtestan oma sündmused peas lahti, aga kirja panema ei jõua. Teen siis mõned kokkuvõtted lugudest, mis on juhtunud ja lahtiste otstega jäänud.   Esimene teema, millega on mässu olnud, on uus raamat „ Terve pere kakaraamat “, mille kohta ma ei osanud eluski arvata, et see niivõrd raevukat vastukaja saab. Seda kusjuures enamasti 50+ meeste käest, kes siis on kuulutanud meid kaasautoritega labasteks, pervertideks, tagaluugihuvilisteks jne.