Kümme aastat on möödas aastast 2016. See tundub nagu kolm aastat tagasi, samas nagu terve igavik versiooni vahel, kes ma olin toona ja kes ma olen nüüd.

„Sa said valesti aru!“ „Selline ongi siis see sinu „teadlikkus“?“ „Sa oled liiga tundlik!“ „Hakkab jälle pihta …“ Kuidas aru saada, et sind gaslight itakse? Ehk siis pannakse arvama, et viga on tegelikult sinus, mitte selles tüübis, kes sind gaslight ib. Ma olin väga palju aastaid see tüüp, kes sattus gaslight imisest segadusse. Ma ütlesin, et mul on valus – nii ei ole okei teha. Vastu tulid need laused seal üleval, ja muud sellised vastutuse ära lükkamised. Ma ärritusin, ses

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

Olen jõudnud ringiga justkui tagasi algusesse. Kui ma hakkasin kümmekond aastat tagasi Sleeping Yogini lehel lugusid kirjutama, jagasin kas joogapilte või lugusid sellest, kuidas milleski pettusin või mis mind endast välja ajas või mille üle rõõmustasin.   Aastate jooksul läksid need lood üha õpetlikumaks, ja ma ei mõtle selle all midagi üllast või tarvilikku, aga evolutsiooni loomulikku etappi, kus sa mõtled, et sul on vaja inimesi päästa ja sul on selleks kasulikke nippe.  

Mulle meeldivad lihtsad inimesed. Südamest meeldivad. Ma tunnen, et olen kõige rohkem just nende moodi. Mida enam inimene õpib, saavutab,...

Oi, kuidas mulle meeldib „Luciferi“ sari. Kindlasti Saatana karakteri pärast, aga ka metatasandite tõttu, mis sealsetes lugudes peituvad....