top of page

Armumise alkeemia


Kõik suhetes tekkivad kannatused algavad klammerdumisest teise inimese vormi, ja oma illusioonidest. Ning see kõik algab juba armumisel.

Armumise tunne on tegelikult ääretult tugev ärevus ja hirm. Hirm selles südame avamises kogeda taas seda suurt valu, mida me iga kord oleme kogenud, kui oleme kedagi armastanud – ema, isa, õpetajat, sõpra, eelnevaid kaaslasi. ALATI on armastamisega kaasnenud valu ja keha teab seda hästi.

Armumisel lööb süda kiiremini, isu väheneb, tekib unetus, kõik mõtted on sellel teisel inimesel. Me kipume seda romantiseerima, kuigi tegelikult on tegemist aktiveerunud sümpaatilise närvisüsteemiga, mis on valmis ohu eest põgenema või võitlema (sest potentsiaalne südamevalu on sama ohtlik kui ründav tiiger).

Keha on valmis selle südant purustava ohu vastu võitlema – süda pumpab lihastesse verd, et neis oleks jõudu vaenlasele koorikusse virutada; unetuse puhul saame ründajat tabada ka keset ööd; isu väheneb, et energia ei läheks seedimisele, vaid ohuga võitlemisele. Meie mõtted on teisel inimesel, sest keha keskendub täielikult ohule, et teda mitte silmist lasta. Kui küsime armsalt: „Kuidas sul on läinud? Mida sa täna tegid? Mida sa praegu teed?“, siis see kõlab kõik nunnult, aga ohtu tajuv närvisüsteem paneb lihtsalt hundi liikumistrajektoori paika. Need „liblikad kõhus“, et võib lausa põhja alt ära lüüa, kui oma kallimat näed ... Ka see on su keha abinõu – tühjendada kiiresti soolestik, et saaksid asuda kergelt võitlusse või põgeneda kergema kehaga.

Kõik see romantiseeritud armumisperiood ja selle „sümptomid“ on paanikas ja hirmul organism, mis püüab teha kõik, et kaitsta sind uue südamevalu eest. Südamesse lastav inimene on alateadlikult potentsiaalne oht su heaolule.

Kui me ei ole selles teadlikult, siis alateadlikult rullub edasi muster, milles organism saab mõne aja pärast aru, et see uus tegelane ei olegi ohtlik – teda võib usaldada ja endasse lubada. Armumisperiood möödub.

Paraku on valu sellistesse suhetesse kodeeritud ja mingi aja pärast tekkiv tüli on väga valus, sest see purustab alateadliku illusiooni, et see teine oli „turvaline“ ja sa ju „usaldasid teda“, et ta ei tee sulle haiget. Valu on illusiooni purunemine. Illusioon tekkis alateadlikult, sest sa ei märganud oma tegelikke tundeid.

Tegelikult on armumisperiood keha ja organismi jaoks äärmiselt hirmus ja koormav. Sul on vaja olla selles maksimaalselt iseendaga, et see muster ümber kirjutada. Et mitte see TEINE ei too sulle seda armastust, mida pärast ära viia saab, vaid see armastus on sinus eneses, kui sa rahustad oma südant ja tundeid iga kord, kui tunned armumise „sümptomeid“. Su keha on paanikas, ta vajab turvatunnet – kui sa seostad selle rahustamise kohtumiste või vestlustega oma kallimaga, paned kogu vastutuse teise õlule. Ja loomulikult saab see teine ainult alt vedada.

Kui süda peksab, sees keerab, tunned ärevust – pane käsi südamele ja ütle mõttes: „Ma olen siin, ma hoian sind!“ Iga kord, kui tunned neid tundeid, ole nendes, luba neil olla. Ole ühenduses ja loo oma hirmunud kehale turvatunnet.

Kui teine teeb komplimente, paneb sind naeratama, rõõmustab sind, siis keskendu taas oma südamele. Teadvusta, et need tunded on sinu enese sees ja teine ainult viitab nendele. Ära seosta oma armastust teise inimesega, sest ta on füüsiline vorm – ta peab muutuma, kaduma, teisenema. Kui paned talle niivõrd suure vastutuse, on pettumused garanteeritud.

Kui tunned enda sees armastustunnet, mis inspireerib ja tiivustab, ära keskendu ainult TALLE. Lase sellel armastusel kanduda teistele inimestele ja erinevatele tegevustele, tunnetades, et see allikas on sinu enda sees ega ole põimunud ainult ühe inimvormi külge. Nii hakkad sa tasapisi looma kontakti endaga, oma tunnetega ja oma armastusega. Hakkad aru saama, et inimesed võivad su ümber kaduda, muutuda, käituda, kuidas tahes, aga nad ei saa ära võtta sinu sügavat ühendust ja armastustunnet.

Kui armud ja armastad, tee seda teadlikult, olles sügavas ühenduses.


Tekst: Pamela Maran


87 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page