top of page

Armastusest usaldusse


Jäin mõtlema selle üle, miks vastarmunud nii palju komplimente ja ilusaid sõnu jagavad ... ning ajapikku see paaridel üha harvemaks jääb.

Ühest küljest pulbitsevad südamed emotsioonidest ja nii see keeb sõnademulinal seest välja. Teisalt ehitatakse sellega ka kuvandit: „Näed, kuidas ma sind imetlen! Sa ainult imetle, kui palju ma sind imetlen!“


Armumine on egoistlik emotsioon, kus palju antakse, et ise saada. See pole iseenesest paha, sest sel perioodil ehitatakse üles potentsiaalset ühist tulevikku. Aga see on egoistlik ja saama peal väljas. Antakse selleks, et luua endast andja ja armastusväärse kuvand. Teine manipuleeritakse suhtesse suurte sõnade ja tegude saatel, kus ka ise usutakse lugu, kuidas „ma päriselt ka tahaks, et teisel oleks hea“. Tegelik tuum on MINA.

„Mis juhtub, kui teisel on kurb?“

No siis olen ju mina kurb.

„Seega sa ei taha teise kurbust, sest sa oleksid siis ise õnnetu. Seega oled tuum ikka sina?“

Ei-ei, sa said valesti aru ... (Egol on perse lohku tõmmatud, aga seda tunnistada ei taha.)


Kahe armastaja vahel on ruum, armastuse tõeline väli. Igal hetkel on võimalik sinna tõusta ja tunnetada – armastus on olemas ega sõltu sõnadest ega tegudest. Selles ruumis saad aru, kui tühised on sõnad. Need on vaid SÕNAD. Sõnad, et paitada teise ego, et teine ego tunnistaks sind parimaks paitajaks ja jääks sinust sõltuvaks.


Tõustes teadlikkusega armastuse väljale, tekib usaldus ja ühendus teise hingega. Seal muutub sinu olemise viis, millele teine hakkab alateadlikult vastama – sügava usalduse ja ühendusega. Kaks keha kaotavad tasapisi ära vajaduse pidevalt võimelda, vehkida, heina tuua, mula suust välja ajada. Nad toimivad usalduses ja loomulikus voos. Selles voos võib tekkida loomulik kulg haarata teine embusesse, tantsida puulehtede sahinal, aga selles tantsus puudub ego, agenda midagi teenida.


Armastuse väljendumine saab olema loomulik õidepuhkemine, mis kannab kord valgeid, kord siniseid, kord punaseid õisi. Ta avaneb ja sulgub loomulike rütmide saatel.

Öelda „ma armastan sind“, sest teine ütles sulle nii ja sul on hirm vastamata jäädes teist solvata, on kroonlehtede vägisi lahti rebimine. Selles pole loomulikkust ega ilu, selles on hirm ja ego. Ja kui sa ise ei liigu teadlikkusega armastuse väljale, siis polegi teises samamoodi usaldust, ning su vastamata jäetud „ma armastan sind“ tekitabki solvumist.

Usalduses tekkinud vaikus sosistab „ma armastan sind“ tuhat korda võimsamalt kui sõnadega öeldu.

Sõnadega öeldud „ma armastan sind“, hirmust teist solvata, lükkab teist tuhat korda samasugusesse hirmu ja tühjade sõnadega pildumisse.


Teadlikkusesse tõustes hakkab tõeline armastus voolama. Kaks inimest kulgevad loomulikus rütmis, kus vahel on ka väsimust, soovi omaette olla, aga puudub solvumine, sest teadlikkus lubab olla kõigil nii, nagu nad loomulikult tunnevad.


Ja kui on piisavalt puhatud, tõustakse taas pilvede alla tantsima, vahel sõnades, vahel tegudes, vahel vaikides. Väljendusviis ei loe enam. Kui on, siis on hea. Kui pole, sama hea. Armastus kulgeb loomulikult. Ta on kogu aeg olnud olemas ja on edaspidi. Aga mõttetust jääb vähemaks, punnitamist, teesklust, manipulatsiooni jääb vähemaks. Liiv settib põhja, vesi saab kristallselgeks.


Inimsüdames võid sa tunda armulagedust, ülevoolavaid emotsioone, aga ka süüd, võid tunda „halvasti“. Sa võid oma südames tunda kurbust ja pettumust teisest, iseendast. Aga selle kõige kohal on teadlikkuse ruum, kujusta seda või pilvena. Kui me sinna tõuseme, siis näeme oma südameid tundmas seda, mida nad sel hetkel tunda saavad, emotsioone, viha, õrnust, kirge ... Kuid selles pilves oleme armastavad vaatlejad, kes näevad südames toimuvat vanemlikus armastuses: „Või nii?“


Meditatsioon armastuse väljale tõusmiseks: kujusta oma kaaslase ja enda vahele armastuse pilve. Seal on energeetiliselt kõik hea, mida olete teineteise heaks panustanud. Kui sa mõttes sinna liigud, oled pilvega üks, oled energiaväli. Seal puuduvad mõtted, taotlused, tingimused. Seal on ainult usaldus ja armastus, lihtsalt energia. Iga kord, kui pähe tekivad kõhklused, liigu selle pilve sisse. Kui oled mõtetes, pole sa enam pilves. Pilve sees mõtteid ei ole. Tõuse sinna, kus jääb ainult hinnanguta vaatleja, kes kogeb inimsüdant, tema valusid ja emotsioone ... „Või nii?“


Tekst: Pamela Maran

76 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page