top of page

Anna, anna, anna veel rohkem …

Mõtlesin, et ajad on finantsiliselt keerukamaks läinud, rohkem hoitakse raha kokku, jälgitakse kulutusi … Ja siin on ka mul mitu teed – tõmmata ettevõtjana kulusid kokku ja öelda oma kaastöötajatele, et tuleb leppida väiksema tasuga … või mõelda, et neil on ka ajad keerukamad, ja tõsta nende tasu. Olen seda viimast meelt.


Ma ei ole kindlasti äriliselt edukalt mõtlev inimene, kuigi ma tean seda mõtteviisi hästi, olles üliedukate äriinimeste kõrval vaimu kasvatanud.

Aga ma tean hästi, mis on olla seal „teisel pool“. Seal „teisel pool“, kus ootad kuu lõpus palgapäeva või honorari lisatöö eest või kahmad kümme tööotsa, et päriselt korralikku tasu saada. Ma tean, mida tähendab see, et ma „ei julge“ raha juurde küsida. Seetõttu olen lasknud korduvalt loomeinimestel arveid ümber teha ja kirjutada neil suurem summa tehtud töö eest, sest mul oleks töö tellijana piinlik väikest summat maksta.

Kui ma mõtlen äriliselt, siis ma tahan saada võimalikult odavalt, soodsalt, kiiresti, hästi … aga inimesena ei saa ma elada teadmisega, et ma kellegi töö eest maksin magedalt vähe.

Küsisin tuntud staarilt ühe lühikese loo kirjutamist. Ta küsis selle eest jõhkra summa. Ning peabki küsima, sest ta mõtleb äriliselt ja hindab oma aega kõrgelt. Ma saan sellest aru. Ja mul oleks olnud see summa talle ka maksta. Aga samal ajal mõtlesin ma neile mitte-staaridele, kes mulle lugusid kirjutavad poole väiksema summa eest, ja südametunnistus lihtsalt ei lubanud. Mis siis, et need kaasautorid kunagi teada ei saaks sellest jõhkrast summast… aga MINA ju tean. See on täpselt nagu see lugu, et peremees käsib sulasel kana ära tappa, aga nii, et mitte keegi ei näe. Sulane käib mööda kuuritaguseid ja metsi ringi, aga lõpuks tuleb ikkagi kanaga tagasi. „Miks sa kana ära ei tapnud?“

„Aga kana ju näeb …,“ ütles sulane.

Kana näeb. Ütleme siis, et see on nagu Jumala silm, mis igal juhul näeb.


Ma tean, et küsin kirjastusena tehtavate projektide eest suuremat summat kui ilmselt enamik teisi kirjastusi. Kui ma kuulsin mõni aasta tagasi konkurendi tehtava projekti eelarvet, ei suutnud ma seda summat ära imestada. See sai tähendada ainult üht – kaastöölised ja meeskond saavad häbiväärselt väikest tasu. Jah, nii saab ka … Nii teenitaksegi head kasumit FIRMALE … aga kui sa tajud kana olemasolu kõikides oma tegevustes, siis sa ei saa. Siis sa lihtsalt ei saa, sest FIRMA on mingi müstiline pangakontonumber, aga see, mida sa teed oma INIMESTELE, see on päris.


Ma olen vahel valmis ka peale maksma, kui ma tean, et ma saan anda midagi inimestele. Sest sealt pudeneb ka mulle midagi – tunne, et ma annan, mitte ei võta.

On kohti, kust ma võtan, aga võtan selleks, et anda edasi. Et ma ei hakkaks kuhjama ja peatama energiat oma ahnuse taha.

Käisin hiljuti eduka tuttava imekaunis kodus. Õigemini ühes tema mitmest kodus. Selliseid kodusid võib vaid telekas näha, „Dream home, Estonia edition“. Ta ütles, et millal iganes meil Leopoldiga soovi on, võime tema kodu kasutada, kui ta seal pole. Annab kõik turvakoodid ja puha. Sest milleks see uhke maja tühjana seisab? „Ma sellega ju hauda ei lähe,“ põhjendas ta.

Jah, me ei lähe nende kullakoormatega hauda. Küll läheme aga tundega, kui palju armastust, headust ja andmist meist maha jäi.

Sa võid minna rikkana, haua ümber neli sugulast, kes tulevad kindlaks tegema, et sa päriselt ikka oled kärvanud ja vara neile jääb … võid minna hingelt rikkana, ümber nelisada tuttavat, kes said sinu headusest puudutatud.


Ma tean, et see lugu ei muuda neid, kes peavad selle teekonna siin ilmas ära käima, küüned enda poole, sendid silme ees. Neil on vaja see läbi teha. Meie asi on neid mõista, et nad päriselt ka ei oska teisiti. Nad tõesti ei oska. Mõni inimene on nii vaene, et ainus, mis neil on, on raha.

Aga ma tean, mis aitas mind üle selle joone, kus ma sõltusin palgapäevast, siia, kus ma loon teistele palgapäevi – ja see oli julgus anda ka siis, kui ma tundsin, et võib endal väheks jääda. Julgus riskida, julgus anda, kui ma PRAEGU saan, mõtlemata sellele, kas ma ka HOMME saan.

Ja kui palju mina olen sellest iseenesest tagasi saanud – õigeaegselt tehtud töid, tänusõnu, soovitusi, viimasel minutil töölekutsumise eest entusiastlike „jahhe“, toetust pingelistel hetkedel ja isegi saiakest üle akna, kui ma olen raskuses töölaua taga üksi nutnud.


See, mida sa saad, algab andmisest. Ja kui sina oled see, kes on „teisel pool“, ka sul on alati võimalik anda. Mitte anda seda, mida on mugav, aga anda just siis, kui tekib hirm, et äkki jääb väheks. See on see hetk, mil sa hakkad ületama oma piiri kohast, kus elu ei voola sinna, kus voolab rikkalikult. Ja rikkalikult eelkõige hinges.


Jagamisest

* Maksa võimalusel rohkem kui vaja. Anna juuksurile tippi, anna töömehele veidi rohkem tasu - eriti neile, kes küsivad vähem raha!


* Kui annad ära riideid, siis VISKA ÄRA topilised, katkised, koltunud riided - või vii kaltsuvaibameistrile. Anna ära ILUSAID riideid, mis seisavad kasutuna. See viis eurot sinu kleidi eest ei tee sind rikkamaks, aga see kleit võib teha keerulistes oludes kasvava neiu õnnelikuks.


* Anneta raha, aga vahel ka sinna, kus see pole ehk nii iseenesestmõistetav - mõne õpilase vahetusaastaks, munkadele söögiks, kellegi tuttava koera operatsiooniks, mõne noorsportlase toetuseks.


* Ära küsi soodushinda oma sõprade-tuttavate ettevõtmistelt! Sina ei pruugi võita viie euroga, aga sõber, kes püüab ettevõtmist käima lükata, kaotab kümnele sõbrale vastu tulles juba poolsada eurot.


* Kui sinu töö tulemus sõltub kaasalööjatest, on nad väärt olulist tasu. Kuuldes muusikamaailmas toimuvat, siis muide - maksta professionaalsele muusikule terve päeva stuudios lindistamise eest 100 eurot oleks mul piinlik. Kanal oleks ka.

Sama käib ka fotograafide, kunstnike, tekstiloojate, käsitöömeistrite jpt kohta. Kui sul ei ole raha maksta, leia muu viis oma idee elluviimiseks, aga ära maksa vähe.

Tahtsin väga üht käsitöösõrmust, aga siis selgus, et see läheks maksma 460 eurot, mida mul poleks olnud anda. Selle asemel, et hinda kauplema hakata, ootan ma pigem võimalust, et see raha tegijale leida (ilmselt mitte selles elus :)), mitte teda solvates "issand, kui kõrge hind"-etteheidetega. Ta on seda raha väärt, ma olen kindel. Nii nagu ka kõik teised, kes teevad talendiga oma asju. Lõppeks on küsimus ju selles, kas MUL on raha, mitte kas see asi on kallis.


* Üleüldse - unusta ära mantra: "See on nii kallis." Mida enam seda korrutad, seda enam kallimaks kõik ümberringi muutub.


* Anna, kuni sa tunned seejuures hästi.

India joogalaagris käisin iga päev imeheas söögikohas. Seal oli üks tore noormees teenindaja, kellega ilmselt oleme mingis möödunud elus ringi kablutanud. Ta oli pisut tobe ja naiivne, ning see pakkus mulle palju nalja. Ärasõitmise päeval jätsin talle jootrahaks 50 eurot. Teadsin, et me ei kohtu kunagi enam, ja jäägu see hea mälestus meile mõlemale. Mingil veidral kombel õnnestus ta mu Instagramist üles leida ja mõne aja pärast palus ta lisaraha. Ma blokeerisin ta ära. Minu jaoks lõppes see lugu ja andmine tol hetkel seal Indias see oli ootusteta ja puhas. Mind üles otsima sundis teda aga soov SAADA, ja see ei võimaldanud mul enam südamest anda. Kui ma ei tunne nii, siis ei anna.


* Koht, kus sa leiad AGA, leiad sa omaenda sisemised blokeeringud. "AGA mul ju ei ole ..." "AGA ma ei saa ..." "AGA siis muutub see üldse mõttetuks ..."

Head tutvumist oma sisemiste blokkidega.


*


Tule järgmisele üritusele, kus leida oma sisemist Jumalat :) ÜRITUSED

573 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page