TEHTUD! Avasime Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru! Huhh … President, suursaadikud, poliitikud, kultuuritegelased, ettevõtjad, prominendid, muusikainimesed on võõrustatud, kolm avamiskontserti tehtud, 24tunnised tööpäevad (arvestades uneta öid ja iga detaili peast läbilibistamist) on läbi ja võib nüüd hinge tõmmata. Korraks. Sest nüüd algab töö tuua Ukuarru ägedaid projekte, mis paneksid põlvi värisema ja maailma raputama.

Mõne päeva pärast avame Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru. Vanast kirikust on saanud nüüd uhke kontserdisaal, viimased ehitustolmukübemed pühitakse põrandailt ja kohe-kohe astuvad lavale muusikud, et lasta kuuldavale Arvo Pärdi teosed. Olen sellele pühendanud pea iga ärkvelolekuhetke viimasel kuul. Kuna me avame maja esimest ja viimast korda, on kõik valmis andma endast rohkem kui inimlikult võimalik. Mõistagi on see võtnud lõivu kõigelt muult. Püüan siiski hoida oma

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

Olen üle kuu aja olnud tööpostil, mis tundub pigem kolme päevana. Aeg on võtnud kosmilise tempo ja kui ma muidu kipun ise olema ärev kiirustaja, pean ma hammastega ajaliinist kinni hoidma, et järel püsida. Teadmamehed on rääkinud, kuidas spirituaalne teekond on kogu su elu. On see siis pereelu, lapsed, töökollektiiv, sportimine või mis iganes „tavaline elu“, mis ei sisalda Tiibeti koopas hinge kinni hoidmist. Kuigi üks osa minust sellesse usub, on mul olnud mõneti kahju, et m

Olen nüüd kaks nädalat seilanud töörindel – emapuhkus on ametlikult läbi ja täiesti uus tööpost ametlikult hoos. Mida tähendab üle pika aja kontoritööle siirdumine; kuidas on see mõjutanud kodust elu ja mis toimub minu sisemaailmas kõige selle keskel – kirjutan kohe lähemalt.

Ligi 10 aastat kodukontorit on saanud pausi. Tahtsin öelda, et ettevõtlus on saanud pausi, aga see jääb ilmselt minuga surmani.

Olen viimastel kuudel end leidnud ammu unustatud tegevuses – sirvimas töökuulutusi, täiendamas CV-d, kirjutamas motivatsioonikirju ja käimas töövestlustel. See tee on olnud kaunis põnev, kuna olen olukorras, kus ma võin minna tööle, aga ilmtingimata ei pea. See tähendab, et ma saan valida seda, mis mind PÄRISELT vaimustaks ja mis vähekegi tundub, et ei ole sünkroonis energeetilisel tasandil – saan ma vabalt öelda EI. Miks ma üldse tööd otsin?

Mõned aastad tagasi tegin katsetust tagasi kontorisse minna, sest midagi muud mu elus käsil polnud, ja miks mitte ka lugude jaoks ainest otsima minna. Lisaks igatsesin ma loomingut audiovisuaalis, mida sain edukalt ellu kutsuda oma viimases töökohas enne ettevõtlusesse tulekut. Tahtsin aju teisiti tööle panna ja tekkis ka koht, kus mind justkui vaja oli.

Mõtlesin, et ajad on finantsiliselt keerukamaks läinud, rohkem hoitakse raha kokku, jälgitakse kulutusi … Ja siin on ka mul mitu teed –...