Tallinki reklaamis kõlab statistika, et 90% eestlastest soovib, et me ütleks rohkem „ma armastan sind“ . Ma elan vist teises dimensioonis, sest ka kõige raskemates suhetes, ei puudunud „ma armastan sind“ mitte ühestki päevast. Ka Leopoldiga ütleme seda iga päev korduvalt ja korduvalt ning ma hakkasin selle üle mõtlema. Millal ma seda ütlen? Siis, kui minu sees on see tunne, kui väga ma teist enda kõrval hindan ja temast hoolin. Teate ju küll seda tunnet, kui südames ajab arm

"80% autoimmuunhaiguste põdejatest on naised. Need on haigused, kui immunsüsteem ründab omaenda keha. See juhtub naistega palju rohkem kui meestega. Autoimmuunhaigused on näiteks reumatoidartriit, luupus, krooniline väsimus, fibromüalgia, soolestiku põletikulised haigused. Miks just naised? Neil on kompulsiivne mure teiste inimeste vajaduste, mitte enda pärast; identifitseerimine rolli ja vastutusega. Naised kipuvad alla suruma oma tõelist MINA ja tervislikku viha. Sellised t

Lebasin õhtul Leopoldi kõrval voodis ja ootasin und. Tajusin seda tunnet enda sees, mida tähendab armastava mehe kõrval lebamine, kui kõik on täielikus rahus ja settimises, ning meenutasin seda teekonda sellesse hetke.

Olen palju kirjutanud kuulamis- ja avamisoskusest kui suhte eduvalemist. Samas pole ma kirjutanud meeste omadustest, mis mulle samuti meeldivad, aga võivad tunduda pigem vastuolulised . Kuna see on VIP-lugu, mis ei manitse teadlikkusele, kirjutan vabalt ka oma kiiks-poolsusest.

Viimasel ajal olen ma korduvalt kokku puutunud teemaga, mis ilmselt kutsub mind väga pikale mõtisklusele . Teraapiasse on sattunud juhtumid, kus inimene kannatab vägivaldses suhtes ega oska sellest enam väljapääsu leida. Olen tänulik neile inimestele, kes on end jaganud ja lubanud seda teemat ka siin kirjalikult avada, et kõik teised, kes ei suuda kuhugi pöörduda, võiksid leida ehk neist ridadest mingit selgust. Räägime suhtest vaimse vägivallatsejaga – seejuures pole vahet

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.

Vaatan, et naised jagavad hirmsa hooga mingi Ameerika kuti videot, kus ta räägib: „Parimad naised on kõige keerulisemad. Kui sa ei tule sellega toime, võta endale mõni hallist massist.“

Nüüd, kus suur uudis on väljas, avan tagamaid, mis nendel viimastel kuudel täpselt juhtus ja mida ma veel õppisin enda, Leopoldi ja meie mõlema kohta. Hoiatus - ülipikk lugu! :)

Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale m

Olen tohutu suur vaidleja. Või õigemini minus on üks osa, mis armastab vaielda. Kuid see osa on aastatega vähenenud, sest ma olen aru saanud, et selle all on kõigest meeletu soov omada õigust ehk siis tunda - minu hääl loeb. Mina loen.

See astub kindlasti nii mõnelegi saba peale, aga kutsun üles korra väljaspool kasti mõtlema. Ja väljaspool seda kasti, kus sa oled see, kes usub kaksikleekidesse ja hingesugulusse.

Olen viimased paar kuud lebanud haigevoodis ja vaim on igati proovile pandud. Iga päev on saanud suureks eneseületuseks.

Cindy Hazan ja Phillip Shaver arendasid 80ndatel kiindumusteooriast välja romantilistes suhetes täiskasvanute kiindumustüübid. Üks järjekordne teooria, mis aitab ehk ennast ja kaaslast paremini mõista, aga millesse ei tasu kinni jääda.

Loen just teadlase Brené Browni raamatut „ Atlas of the heart: mapping meaningful connection “, mis annab ülevaate üle 80 emotsioonist, inimlikust tahust. Mulle väga meeldis mõiste „ near enemies “ (lähedased vaenlased), mis mõtestab lähedasi tundeid, millest üks on positiivne ja teine kaldub negatiivsusesse. Näiteks kaastunne ja haletsus; alandlikkus ja enese madaldamine; lootus ja pime optimism.

Ma pole ammu kirjutanud oma kaaslasest Leopoldist, sest meie suhe on üsna sündmustevaene (loe: ei ole draamasid ). Mind ajendavad kirjutama ikka pimenurkade avastamised ja konfliktsed olukorrad, aga oleme koos küllalt läbipaistvalt ja tülideta, mistõttu uurin rohkem teiste draamasid. Kuna Leopoldist on saanud siiski anonüümne staar, pühendan tema fännidele selle loo. Ehk siis – kuidas tõeliselt heasse armastusse jõuda.

Andsin kunagi loengu vana tuttava kutsel ja kui olin pärast seda lahkumas, hakkas ta pikalt ja laialt lobisema oma eelmisest töökohast. Viisakast „aitäh, et tulid ja head teed“-repliigist kujunes oopus, millel ei paistnud ei otsa ega äärt. Sain aru, et temas oli tohutult kibestumist ja pettumust, mis vajas väljavalamist, vanad kolleegid kirumist, aga kellele? Inimestele, kes haiget tegid, aga ma olin hetkel süütu kõrvalseisja, kes pärast pikka loengut soovis hilja õhtul asuda

Kuna mu enda elu on nii draamadeta, et mul ei õnnestu kuidagi enda ja lähikondlaste psühholoogiat uurida, võtsin taas ette reality-showd,...

Sõbranna kirjutas hommikul oma tülist mehega ja kuidas kaasa sulgub teravates aruteludes. Jäin mõtlema, et olen sama ka enda puhul...

Mul on tunne, et inimkonna suurimaid igatsusi on igatsus ühenduse järele. Ühendus omaenda terviklikkusega ja seeläbi hinge igatsus...

Rääkisime täna teraapias täiuslikust suhtest, mille peale sõber hüüatas, et ta peab selle definitsiooni kohe kirja panema. Ütlesin, et...