top of page

Miks me suhtes petame?

Mul on tunne, et inimkonna suurimaid igatsusi on igatsus ühenduse järele. Ühendus omaenda terviklikkusega ja seeläbi hinge igatsus Kõiksuse poole. Me otsime kontakti elamustes rõõmuga, kooshingamistes vabanemisega, kooslaulmistes koosolemisega, jagamistes omaenda tunnetega.


Ühendussoov toimub meis raku tasandil. Kui vaadata uute harjumiste tekkimist ajus olevate neuronite tasandil, siis neuron on nagu täheke, mis sirutab oma kiirt teise neuroni poole, luues uut ühendust. Kui uued ühendused on loodud, tundub sul teist korda proovitav uus kogemus juba tuttavlik, sest sõna otseses mõttes on sul ajus tekkinud ühendused, mille kaudu sa nüüd kogemust mugavamana tajud.






Meil on vaja ühendust – teistega, iseendaga, et tunda turvaliselt, terviklikult.

Ma olen vahel mõelnud, mis see oli 10 aastat tagasi, mis mind abielus pani otsima „midagi enamat“ väljaspool meie suhet. Ma olin aasta otsa olnud rahutu ja ütlesin ka abikaasale, et me triivime teineteisest eemale. Laps oli aastane ja kogu meie tähelepanu läks temale. Mina olin suhetes kogenematu, esimeses kooselus, ega teadnud kommunikeerida või taibata, kuidas lapse kõrvalt armastust kasta. Ütlesin iga poole aasta tagant, et me triivime eemale, aga me kumbki ei teadnud, mida sellega peale hakata.


Ma näen nüüd suhtes Leopoldiga, kus sellise triivimise alged on. Ma näen, kuidas me inimestena otsime pidevalt ühendust ja ühendust ka oma pimedate pooltega. Ja kui me ei ühendu, jääb see igatsus heljuma ja ootama sobilikku väljundit.


Ühenduse omaenda pimedusega saame me seda teisele jagades. Sest jagamine tähendab, et ma olen sõlminud sellega leppimise (seega ma julgen jagada), ja kui teine toetab, saan sellele omakorda kinnitust, et meie pimedus on tõesti vastu võetud.

Mõned pimedused on lihtne päevavalgele tuua. Näiteks:

  • „Ma soovin, et me veedaksime õhtuti tund aega telefonita ja ajaksime juttu.“

  • „Mind häirib, et sa suu lahti toitu matsutad. Kas sa võiksid sellele rohkem tähelepanu pöörata?“

  • „Ma soovin, et sa helistaksid, kui tead, et hilined.“


Me tutvustame omaenda vajadusi, puuduseid, nõudmisi ning läbi jagamise saavutame sellega ühenduse. Ma jagan, sest ma loon probleemi ja selle leppimise vahele ühenduse. Sina kuulad ja sina kinnitad, et minu probleemi ja sinu aktsepteerimise vahel on ühendus.


Aga mida teha väga ebameeldivate pimedustega? Näiteks.

  • „Ma tunnen, kuidas ta seksides oma pika peenisega mind valusalt rammib, aga tegelikult ma ju kannatan selle ära, kuigi see pole nauditav.“ „Ta läheb nii neetult märjaks sealt alt, et ma isegi ei tunne, et mu riist tema sees on. Ma ju nii armastan teda, aga ma ei taha teda solvata, et ma tihtipeale ei saa temaga lõpuni minna.“

  • „Ta haiseb nii ebameeldivalt ega viitsi end tihti pesta ja mul on tema kaisus nii halb olla, aga ma ei saa talle seda öelda.“

  • „Ma nii tahaks, et ta mulle rimmingut teeks, aga ma saan samas ilma selleta ka olla. Ma ei pea kõike ka jagama, kuigi seda oleks nii mõnus proovida.“

  • „Ma ei tea, see kirg kuidagi meie vahel ei ole üldse olnud nii tugev nagu teistega – äkki me ikkagi ei sobi?“


Kuidas ühenduda oma eriliste vajaduste ja soovidega, kui see võib teisele haiget teha?

Ma nägin seda ka eneses tõusmas. Et mul on palju teemasid, millega korraga tuleb tegeleda ja see paneb mind endasse sulguma. Ma näen, et Leopold näeb, et ma olen endas, ma näen, et ta ei küsi selle kohta ja ma näen, kuidas osa minust tajub ja tunnetab seda ignoreerimisena. Ma näen, kuidas mul ärkab mehhanism mitte kõigest rääkida, sest mulle on tugevalt sisse vajutad hirm, et ma „tekitan-kogu-aeg-probleeme“. Ja mida enam mina seda koormat endale hoian, et mitte uut probleemi tõstatada, seda enam Leopold seda teemat väldib, ja seda rohkem minus ühenduseta olekut tekib.


Ma vaatlesin ja nägin, kuidas see jada minus edasi kulgeks. Ajutine sulgumisperiood mööduks ning see osa minus, mis üksinda pinges oli, jääb pimedusse. Neid perioode tuleb aja jooksul veel ning ma harjun sellega, et minus on mingi osa, mida ma oma kaaslasele ei jaga. Ajju tekivad ühendused, mis võimaldavad senisel käitumisel jätkuda. Aga minu pimedus vajab ikka ühendust.


Ühel hetkel kohtan ma toredat inimest, kes samuti oli ühenduse otsingul. Ja kui meil tekib illusioon, et hoopis TEMA on see, kellega ühenduda, on meil julgust seniseid pimedusi lauale tuua. Teine küsib: „Ma näen, et sa oled mõtlik. Räägi, mis sinus toimub.“ Ja minus tekib pingelangus – lõpuks ometi keegi küsib selle kohta, mida olen kaasa vedanud! Tal on julgus küsida, sest tal puudub minuga esialgu tugev emotsionaalne side, mis kardaks minu torkimise läbi hüljatud saada – hirm, mis meie kaaslastel on.


Ja sina võib-olla viskad naljahoos uuele sõbratarile, et sa armastad rimmingut. Või et sulle meeldivad hästi lõhnavad naised. Või tunnistad, et oled väga õnnetu.


Me toome oma pimeduse võõrale inimesele, kes korraks peatus, et tähele panna, kui see – korraks peatumine – oligi kõik, mida me otsisime. Väike ühenduse hetk meie seni kõrvale heidetud pimedustes.

Tekib illusioon, et meie tegeliku ühenduse võimaldaja on hoopis see uus inimene. Ta kuulab, ta märkab, ta hoolib. Aga ta teeb seda seetõttu, et ka tema on illusioonis, et sina oled ühenduse pakkuja tema jaoks ning seetõttu ta kuulab, märkab ja hoolib suurest ekstaasist, et sinu abil toimub tal vabanemine.


Ning uus jada algabki peale. Me hülgame vana, hakkame looma uut ühendust selle uuega, ja siis märkame mõne aja pärast, et on siiski veel pimedusi, mida me teisele jagada ei saa. Algab uus endasse jätmine, harjumine mitte jagamisega, igatsus siiski ühenduse ja jagamise järele ning alateadlikud otsingud sellele, kes seda pakkuda saaks. Nii me armume ja otsime ükskõik, millises suhtes.


Ma nägin seda jada. Ja otsustasin, et ikkagi „tekitan jälle probleemi“. Rääkisin, et olen viimasel ajal pinges oma plaanidega, mõtetega, tajun meie mõlema mehaanilist-rutiinset armastan-sind-hoian-käest-argipäeva, aga vajan tegelikult seda „korraks peatumist“, et taas ühendust tunda. Ja ma ületan oma ebamugavust, et rääkida neist asjadest, millest on väga ebamugav. Et ma tahan rohkem seksida või hoopis vähem; et ta teeks oma sõrmedega nii või naa; et ma tundsin end hüljatuna, kui ta pooleli jättis või varem lõpetas või üldse ei alustanud jne. Ma tean, et on asju, mis teevad haiget, aga kui ma ei julge haiget teha selleks, et me koos sügavamale liiguks – kaon ma illusiooni, et ma suudan sügavusse liikuda kellegi teisega. Aga ma näen, et ma ei tahaks seda nõiaringi enam tiirutada. Ma tahan selle ühega sügavusse liikuda. Mu suurimad heitlused ongi iseendaga ja kõik muu on väline otsitud põhjus. Ning Leopoldis on jõudu mind neil hetkedel tagasi ühendusse aidata. Nagu ka nüüd, kui ma talle rääkisin, mis minus toimub, mis mind häirib ja mida ma vajan.


Ma tean, et me ei ole alati sellise inimesega koos, kes meie soove, vajadusi, nõudmisi suudab vastu võtta. Paljud meist on koos sellisega, kes tekitavad jagamisest konflikti, asuvad enesekaitsesse, vasturünnakusse, pisendamisse, naeruvääristamisse, ignoreerimisse, vaikimisse jne. Ja ma ütlen ikka – sina pead tegema seda, mida sul on vaja teha: jääda avatuks ja ühenduma oma kõige varjatuma pimedama nurgaga. See, mida teine teeb – on see, mida tema peab tegema. Kui ta peab tegema skandaali, siis ta peab seda tegema. Ta täidab vaid oma karmat. Aga see ei saa jääda takistuseks sinu ühendumist täis teekonnal. Sest kui sa iseendaga ei ühendu, võid sa liiga kauaks otsima jääda kedagi, kes seda sulle pakuks. Just nii nagu loos mehest, kes läks maailma otsima täiuslikku naist. Kui ta tuli tagasi vana ja väsinuna, küsiti talt, kas ta leidis täiusliku naise: „Jah … aga tema otsis täiuslikku meest …“

1,488 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentarios

No se pudieron cargar los comentarios
Parece que hubo un problema técnico. Intenta volver a conectarte o actualiza la página.
bottom of page