Ega siin pikemat sissejuhatust tule, sest lugu on taaskord ülisalajane.

Ta on rääkinud sulle ilusaid sõnu, te olete veetnud koos imelisi hetki, te olete pidanud maha sügavaid vestluseid, ta on sind kuulanud, mõistnud, aga ometi ei taha ta „päris“ suhet. Võtan tükkideks lahti meeste võtted, kuidas hoida naisi lõa otsas, toituda nende energiast ja mitte kunagi päriselt end ära anda. Neid samu taktikaid kasutavad ka naised meeste „sõbratsoonimisel“, aga selguse huvides räägime meestest, kes naisi ootele jätavad.   Kõige keerulisem on aru saada, et s

Üks sala-salajane lugu pikema sissejuhatusega. Mõtlesin pikalt, kas sellest kirjutada või mitte, aga tunnen, et MUL on vaja. Minu enda jaoks.

Lappasin telefonist fotosid mitmete aastate tagant, et kustutada ebavajalikke ja korduvaid pildikesi 10 000+ seast. Endale ootamatult sattusin mälestusterajale ja perioodidele, mida ma nüüd hoopis teise pilgu alt näen.

Ma ei armasta seksuaalsuse teemal eriti kirjutada, kuigi mulle meeldib neid teemasid arutada oma kaaslasega ja samuti ka neist lugeda. Kuid olen aru saanud, et ega massiliselt meeldi teistelgi neist teemadest kirjutada, kuigi samas lugeda tahetakse. Hea küll, võtan siis julguse kokku ja kirjutan asjadest, mis on mind aidanud ja mida olen pidanud läbi praktika ja raskuste ise avastama. Äkki siis kellelgi teisel jääb see raskuste osa vahele ning saab kohe rakendama hakata.   Se

Leopold oli ligi nädal aega kodust ära välisreisidel, kui me Nööbiga läbisime ellujäämiskursust kodus. Rahutu kahekuune leppis ainult süles olemisega ning loomulikult tuli terve see aeg kiigutada ja õõtsuda. Kuna tema uneaeg on pool 12 öösel, olid mu selg ja kael terve päeva trampimisest tulivalusad, kõrvad huugasid karjetest ja aju otsis paaniliselt unekübetki.   Leopold teadis, et meil on raske ja ma ei kujuta ette, kui palju süüd ja raskust ta seetõttu seal kaugel tundis,

Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude. Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada.   Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise.   Süda, keha, mee

Kohtumised vanematega on hea viis aru saada, kui kaugele oma sisemaailmaga jõudnud oled ja samas heita pilk sellele, kes sa oled ja miks just nii.   Hiljuti tegi katsikuvisiidi mu isa, kes – väikestviisi FB kirjanik – kirjutas pärast sellest külaskäigust oma seinale pika loo. Suurem osa loost läks kirjeldusele, mis probleemid tal autoga olid, ja kõige muu vahel siis tuli lause visiidist, kus võttis teda vastu „hoolitsev perepea ja irooniline tütar“.   Ning selles osas on tal

Kuigi mu suhetest nartsissistidega on aegu möödas, tean, kui paljud heitlevad sellega iga päev – ning see on teile! Tagantjärele on mul hea analüüsida, mida oleks saanud-võinud rasketel hetkedel teha. Aga kui on emotsioonid ja isiklik side, on maailm väga ahtake. Olen lugenud terapeutide soovitusi, kuidas nartsissistiga toime tulla, kuid tundub, et paljudel neist ei ole kogemusi, mis tähendab sellises suhtes olemine.   Millised on üldlevinud soovitused tülis? Jääda tülis rahu

Täna saab meil Leopoldiga kohtumisest kaks aastat. Kirjutasin talle järgnevad read

Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud.   Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus.   Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

Inimesed tuletavad mulle vahel meelde armastamise viise, mida ma kipun unustama. Ma unustan tihti, mida mu lähedastel vaja on ning pakun neile lahendusi ja abi, mida nad tegelikult ei vaja. Õnneks tuletab maailm mulle meelde, mida raskuses olijal päriselt vaja on.

Kirjutasin hiljuti tütre uuest sõbrannast, kellega neil on nurkade lihvimise periood käsil. See tähendab, et armumisperiood, kus näidatakse parimaid külgi, on möödunud, ning nüüd tuleb vaadata, kas lepitakse teineteise puudujääkidega või mitte.   Tütart häiris, et sõbranna kutsub teda pidevalt egoistiks ja seda alates hetkest, mil tütar avaldas, et ta on enda jaoks kõige olulisem inimene, mis uuele sõbrannale muidugi ei meeldinud.   Neil oli sündinud esimene suurem konflikt.

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „ Armastan sind igavesti “.   Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus.   Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised,

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

PS. Sisaldab tugevaid väljendeid ja ei ole soovitav lugemiseks õrnahingelistele. Olen seilamas tasapisi raseduse seitsmendasse kuusse ja see teekond on toonud juba nii palju kogemusi, mis on vaimu korralikult proovile pannud. Üheks suuremaks katsumuseks on minu tõusev kehakaal (+10 kg), mis on pea et terve elu haaranud meelerahus olulist rolli. Ma ei armasta oma keha lodevana ja selle tunnistamine on alati aidanud mul lõpuks diivanilt püsti spordiradadele saada. Kuni ma jutus

Tallinki reklaamis kõlab statistika, et 90% eestlastest soovib, et me ütleks rohkem „ma armastan sind“ . Ma elan vist teises dimensioonis, sest ka kõige raskemates suhetes, ei puudunud „ma armastan sind“ mitte ühestki päevast. Ka Leopoldiga ütleme seda iga päev korduvalt ja korduvalt ning ma hakkasin selle üle mõtlema. Millal ma seda ütlen? Siis, kui minu sees on see tunne, kui väga ma teist enda kõrval hindan ja temast hoolin. Teate ju küll seda tunnet, kui südames ajab arm

"80% autoimmuunhaiguste põdejatest on naised. Need on haigused, kui immunsüsteem ründab omaenda keha. See juhtub naistega palju rohkem kui meestega. Autoimmuunhaigused on näiteks reumatoidartriit, luupus, krooniline väsimus, fibromüalgia, soolestiku põletikulised haigused. Miks just naised? Neil on kompulsiivne mure teiste inimeste vajaduste, mitte enda pärast; identifitseerimine rolli ja vastutusega. Naised kipuvad alla suruma oma tõelist MINA ja tervislikku viha. Sellised t

Lebasin õhtul Leopoldi kõrval voodis ja ootasin und. Tajusin seda tunnet enda sees, mida tähendab armastava mehe kõrval lebamine, kui kõik on täielikus rahus ja settimises, ning meenutasin seda teekonda sellesse hetke.