Sain hiljuti küsimuse, mida arvata suhtlemisest endiste kaaslastega ja kas seal võib olla taga midagi enamat, kui praegune kaaslane pidevalt oma vanade kallimatega ühendust hoiab.
Selle peale meenus mulle seik, kui me Leopoldiga veel koos ei elanud ja iga paari nädala tagant klapitasime kalendreid, millal me mõlemad oleme vabad ja saame koos olla. Leopold luges ette päevi, mil ta on tööl. „Pühapäeval olen samuti ära,“ nimetas ta muude asjade seas.
„See on okei, ma nagunii leppisin kokku, et lähen Robertiga matkama tol päeval,“ ütlesin ma talle. Robert oli mu vana-vana peika, kellega me olime sõpradeks jäänud.
„Mis mõttes matkama? Kuidas sa mulle sellest varem ei rääkinud?“ ütles Leopold haavunult.
Mul tõusis veri pähe ja läksin paanikasse, sest alles tol hetkel sain ma aru, et minu matkamine teise mehega ei ole mu praegusele kaaslasele just vägagi tervitatav. Teha teisele haiget on minu paanikanupp ja seekord oli see punases.
„Ma ei teadnud, et see sind häirib,“ ütlesin ja seda täiesti ausalt, sest Leopold teadis, et me suhtlesime ja ma ei olnud teda seni kordagi armukadedana näinud. Ausalt öeldes on see meie kolme aasta jooksul ka ainus seik, mil ma teda teise mehe pärast häirituna nägin. Esiteks armukadedus ei ole Leopoldile just väga omane ja teiseks olen ma ise tõmmanud selged piirid, et mitte anda oma kaaslasele põhjust tunda, et ta on vahel vähem olulisem kui mõni muu mees.
Kui naine suhtleb oma suhte kõrvalt aktiivselt teiste meestega, on tihtipeale põhjuseks soov meest sütel hoida, et tunda end armastatuna. Kui mees on närvis – ju siis hoolib.
Kui mees suhtleb oma suhte kõrvalt aktiivselt teiste naistega, on enamasti põhjuseks soov hoida tagauks avatuna ja tunda imetlust just nende teiste poolt.