See lugu ajab paljud rahumeelse vanemluse austajad põlema, aga põletav tunne on hea teeviit stagneerunud maailmavaatele. Seega – miks mitte torkida? Lugesin just anonüümset teemapüstitust, kus ema on oma 3-aastase poja heaks justkui kõik teinud – laskub tema tasemele jonnides, kuulab teda, valideerib, veedab üks ühele aega, toetab, hoiab, kõike teeb, aga laps ikka kisendab ja karjub. Mees oli seepeale maininud, et on lapse ära harjutanud jonniga tähelepanu saama. Ma olin mehe

Jälgin teatud tõsielusarju, et jälgida inimeste käitumismehhanisme ja võtteid, mida rakendatakse, et üksteisega manipuleerida. Ka päriselu on õpetanud selgeks mustrid, mis eksimatult viitavad teatud tendentsidele. Näiteks võib esimese kohtingu baasil ära näha, milliseks kujuneb suhe selle inimesega. Kui oled vallaline ja ebateadlik ehk siis juhitav oma minevikukogemusest ehk karmast – lähed sa igal juhul sama mustri teed. Kui sa ei taha olla teiste inimeste ja oma õppimata ek

Kui ma aastaid tagasi vallaline olin, soovitas sõbranna mul minna kohtama ühe oma tuttava noormehega. Olin poissi joogatunnis näinud – tagasihoidlik ja vaikne tüüp. Ütlesin sõbrannale, et poiss on nagu kaisumõmmi, mulle oleks natuke rohkem särtsu vaja. „Aga äkki sulle ongi kaisumõmmit vaja nende nartsissistide kõrval, kelle otsa oled koperdanud?“ küsis ta. „Võib-olla tõesti,“ vastasin. Aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need rahulikud, vaiksed „head poisid“ mulle kuidag

Viimasel ajal jookseb minuni erinevatest kanalitest mõtisklusi teemal meestele ema eest olemisest. Inglise keeles on lühem väljend „ mothering ". See on üks teema, millele ma ei ole tahtnud väga otsa vaadata, sest ma kõõlun isegi sellel noateral, kus ma oma ülihoolivusega meest alateadlikult kohitseda võin. Ja kes siis tahab otsa vaadata, et tema tugev trump on hoopiski alateadlik manipulatsioon? Oma eelmises suhtes võtsin tagantjärele vaadates ema rolli. Ma ei teinud seda te

Nööbikesel on teisipäeval elu esimene sünnipäev ja meie plaan veeta see meie jõeäärses minimajas on totaalselt luhtunud. Kuigi meie algne ehitusmees oli positiivne ja kõik liikus tõusujoones, on viimane kuu–poolteist olnud ainult üks jama teise järel. See on nagu mingi anekdoot juba, et käis ehitaja, tegi tööd ja siis järsku kadus ära. Ma ei tea, kas on veel ametikohti, kus tööpostilt kadumine on niivõrd tavaline?

Sain hiljuti küsimuse, mida arvata suhtlemisest endiste kaaslastega ja kas seal võib olla taga midagi enamat , kui praegune kaaslane pidevalt oma vanade kallimatega ühendust hoiab. Selle peale meenus mulle seik, kui me Leopoldiga veel koos ei elanud ja iga paari nädala tagant klapitasime kalendreid, millal me mõlemad oleme vabad ja saame koos olla. Leopold luges ette päevi, mil ta on tööl. „Pühapäeval olen samuti ära,“ nimetas ta muude asjade seas. „See on okei, ma nagunii le

Olen märganud, et mu viimase aja õppetunniks on viha ja vihastumine. Kohtan teda erinevatel kujudel uuesti ja uuesti, kuni ma lõpuks istusin maha ja hakkasin teda uurima. Enamasti on mul vihastumisel automaatselt pettumus iseendas ja samas ka hukkamõist. Lisaks olen leidnud ka süütunnet ja hirmu, et ma tõukan oma vihastumisega lähedasi endast eemale. Igal juhul olen ma oma viha pahaks pannud. Olles väga vihane, hakkasin ma pahakspanu asemel teda hoopis uurima. Mul oli üks vih

Võtsin mõned aastad tagasi ette kursuse, kust leidsin mitmeid huvitavaid lähenemisi, kuidas oma varjuga tööd teha. Mida tähendab üldse „vari“? Google ütleb nii: "Vari koosneb kõigist meie psüühika aspektidest, mida me eelistame mitte vaadata ja mida me kogu elu jooksul häbeneme. Tõde on see, et kui teatud negatiivsed tendentsid jäävad meie teadliku teadlikkuse eest varjatuks, kipuvad nad meie emotsioone ja käitumist juhtima ettearvamatul viisil." Vari on ka alateadlik muster,

Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan! Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasin g ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad.   Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapse

Tundub, et kaks täiesti erinevat teemat, aga minu jaoks nii tihedalt seotud ehk siis kuidas ma majaehitusest avastasin viisi, kuidas igaüks, kellel millekski annet on, saab end kodus tööle panna. Oleme minimajaga tasapisi jõudmas siseviimistluseni. Kuigi kodu disainimine on mu üks suurimaid kirgi, osutus see seekord tohutuks peavaluks. Eelkõige küll otsustamatuse pärast. Ainus, mille saime kiiresti selgeks, oli kivipõrand. See tuleb elektrilise soojustusega, seega varbad külm

Meie minimaja kerkib jõe ääres üsna visalt. Kuna vaene ehituspoiss peab seal üksinda toimetama ja kulutama pool aega kalameeste minemasaatmisele, keda absoluutselt ei huvita „ERAVALDUS“ silt, siis lepime oludega. Üldiselt on päris kummaline, et inimesed eravalduse sildist suurt ei hooli ja sõidavad autoga uhkelt praktiliselt ukse ette. Oleksin ma natuke ettevõtlikum, teeks sinna väikse Europark vol 2 ja lihtsalt trahviks seal nii et süda lustib. Kui iga päev sõidab õuele park

38 päeva kodust ära olemist on vajunud unustustehõlma vahepealsete pühade, Nööbi haiguse ja minimaja ehitusega. Olen mitmel korral lubanud teha kokkuvõtet meie kogemusest ja nüüd, kus on sisse-välja hingatud ja kahjud kokku loetud, võib seiklusele päriselt punkti panna. Meie ajend kodu välja rentimiseks oli puhtsüdamlikult tunnistades raha. Tol hetkel, kui „ accept “ vajutasime, ei teadnud veel, et see raha osutub kohe eriti vajalikuks. Mõni nädal pärast kodust lahkumist lang

Head imelist ja terviserikast uut aastat kõigile! Olen vist tasapisi 1. jaanuari vaimu jõudnud, kuigi kuupäev näitab juba teist numbrit. Kasutaksin siinkohal toredat Leopoldilt õpitud väljendit, et öelda, kuidas pühad kadusid seekord nagu sitt lehma ihust. Sest peaaegu sõna otseses mõttes nii ka läks. Jääb vaid loota, et sellest sitast saab tulevikuks üks igati asjalik väetis!   Jõuludel olime äsja koju jõudnud ja tõmbasime korraks hinge. Eks ikka selleks, et kohe siis pööras

Rõhutan seekord sõna „meie“, sest 2024 oli küll Draakoni – minu – aasta, aga minu jaoks enda kui üksiku hundi totaalne kadumine ja kõiges „meieks“ hakkamine. Kodu on valmis privaatseks hüpnorännakuks koos muusikaga. Aasta alguses olin viimaseid kuid lapseootel ja andsime Leopoldiga kodus meie kõige viimase muusikalise rännaku sellel aastal. See, et saime seda nii privaatses atmosfääris teha, oli tõeline lõpukirss üle aasta kestnud kontsertide jadale. Küll plaanime naasta juba

Oleme lõpuks ometi tagasi kodus ja see on omaette lugu, kuidas meie kogemus AirBnbtamisega läks. Suurem uudis on aga see, mida me viimased poolteist nädalat tohutu suure hooga teinud oleme. Ja see on minimaja ehitamine! Kuidas me sisult üleöö selleni jõudsime, on juba pikem jutt. Nii et võta tee ja küpsised kõrvale, keera pleedi sisse ja hakkame vestlema …

Olen Nööbikese rahutusest palju kirjutanud ja samas on sellel teekonnal siiani jagada meile õpetusi. Õnneks oskab vastne 9-kuune nüüd omadel käppadel edasi liikuda ja müstilised karjed hommikust hommikuni on lõppenud. Jäänud on küll öökarjed.   Siiamaani tuli Nööpi magamasaamiseks kussutada. Iseseisvalt lihtsalt ei jäänud. Passib või kaks tundi üle oma uneaja, viriseb ja pusserdab, aga tema sõna peab peale jääma. Öösel ärkas ta tavaliselt üle kümne korra. Kui pärast toitmist

Ega siin pikemat sissejuhatust tule, sest lugu on taaskord ülisalajane.

Kogen iga mõne aasta tagant depressiooniperioode, mida olen neid ka siin kajastanud. Mõnes mõttes on depressioon saanud mulle sõbraks, kuigi mul läheb alati väga kaua aega, et teda ära tunda. Sõber on ta mulle seetõttu, et näen depressiooni kui vana olemisviisi purustajat, millest koorub alati mingi teistsugune versioon minust. Depressioon kui kõige senise kadumine, hukk, suremine, mis on ängistav, segadust tekitav lõputu pimedus, kus kõik hea on kaotanud tähenduse. Ja samas

Oleme nüüd üle kahe nädala endise abikaasa korteris kodu loonud ja kuigi päevad on pikad, siis nädalad on läinud kiiresti.

Ta on rääkinud sulle ilusaid sõnu, te olete veetnud koos imelisi hetki, te olete pidanud maha sügavaid vestluseid, ta on sind kuulanud, mõistnud, aga ometi ei taha ta „päris“ suhet. Võtan tükkideks lahti meeste võtted, kuidas hoida naisi lõa otsas, toituda nende energiast ja mitte kunagi päriselt end ära anda. Neid samu taktikaid kasutavad ka naised meeste „sõbratsoonimisel“, aga selguse huvides räägime meestest, kes naisi ootele jätavad.   Kõige keerulisem on aru saada, et s