Olin aastaid suhetes, mis põhjustasid tohutut hingevalu ja enda lohutuseks öeldud „õppetunde“, mis aga ei jõudnud kunagi rahutundeni, et vot, see on hea ja mõnus suhe. Enamik suhteid algab ägedast särtsust, kus maailm tundub roosa ja kõikjal voolavad kissellijõed. Aga mingi aja pärast ilmub kisselli sisse ohtralt klimpe ja suhe muutub kohati isegi ebameeldivaks. Miks me ometi sellisesse suhtesse jääme? Miks me siis küll ära ei kõnni, kui teine pidevalt haiget teeb, halvasti ü

Millest naised küll mõtlevad? Kui ainult saaks nende kolju sisse pugeda ja neid täielikult mõista! See ei ole tegelikult sugugi keeruline. Loe ühe hingetõmbega: „Kas magamistoas sai aken kinni? Hommikul lubas tänaseks vihma. Samas oleks vaja tuba õhutada, aga äkki ma unustan ja pärast sajab voodi märjaks, nagu eelmisel suvel? Parem panen ikka kohe kinni. Oih, titt on meie tekile ilastanud. Kas panen täna voodiriided pessu või homme, kui saab pesu väljas kuivatada?Titt ilastab

Enamike konfliktide tegelik tuum on hoopis mujal kui see, milles parasjagu jutt käib. Tagantjärele öeldakse tihti, et tüli tekkis pisiasjast. Vedelev sokk, koju hilinemine, vale pilk, pesumasinasse jäetud pesu. Polnudki justkui põhjust! Aga miks sellest sääsest elevant siis sai? Paljud inimesed ei saa aru, et selle pisiasja taga oli jäämäe veealune osa, millest isegi teadlikud ei olda. Vahel arvatakse, et aimatakse, et küsimus oli kümnes vedelevas sokis, seitsmendas hilinemis

Mulle jäi meelde üks Osho tsitaat, kus ta rääkis, et kires ja armumises on väga vähe armastust. Olin sellest toona isegi solvatud. Mis mõttes? Kui ma ikka kogu oma hinge teise ette tahan laotada, hõisata Tema nime mägede tipust, jagada kõik endast ära Tema nimel, siis suuremat armastust ei saa ju olla! Aastate jooksul sain ma aga tasapisi aru, mida Osho selle all mõtles. Et suures kires on tõepoolest vähe armastust. Suures kires ehk emotsioonides ärkavad üles kõik meie varase

Jälgin teatud tõsielusarju, et jälgida inimeste käitumismehhanisme ja võtteid, mida rakendatakse, et üksteisega manipuleerida. Ka päriselu on õpetanud selgeks mustrid, mis eksimatult viitavad teatud tendentsidele. Näiteks võib esimese kohtingu baasil ära näha, milliseks kujuneb suhe selle inimesega. Kui oled vallaline ja ebateadlik ehk siis juhitav oma minevikukogemusest ehk karmast – lähed sa igal juhul sama mustri teed. Kui sa ei taha olla teiste inimeste ja oma õppimata ek

Kui ma aastaid tagasi vallaline olin, soovitas sõbranna mul minna kohtama ühe oma tuttava noormehega. Olin poissi joogatunnis näinud – tagasihoidlik ja vaikne tüüp. Ütlesin sõbrannale, et poiss on nagu kaisumõmmi, mulle oleks natuke rohkem särtsu vaja. „Aga äkki sulle ongi kaisumõmmit vaja nende nartsissistide kõrval, kelle otsa oled koperdanud?“ küsis ta. „Võib-olla tõesti,“ vastasin. Aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need rahulikud, vaiksed „head poisid“ mulle kuidag

Viimasel ajal jookseb minuni erinevatest kanalitest mõtisklusi teemal meestele ema eest olemisest. Inglise keeles on lühem väljend „mothering". See on üks teema, millele ma ei ole tahtnud väga otsa vaadata, sest ma kõõlun isegi sellel noateral, kus ma oma ülihoolivusega meest alateadlikult kohitseda võin. Ja kes siis tahab otsa vaadata, et tema tugev trump on hoopiski alateadlik manipulatsioon? Oma eelmises suhtes võtsin tagantjärele vaadates ema rolli. Ma ei teinud seda tead

Sain hiljuti küsimuse, mida arvata suhtlemisest endiste kaaslastega ja kas seal võib olla taga midagi enamat, kui praegune kaaslane pidevalt oma vanade kallimatega ühendust hoiab. Selle peale meenus mulle seik, kui me Leopoldiga veel koos ei elanud ja iga paari nädala tagant klapitasime kalendreid, millal me mõlemad oleme vabad ja saame koos olla. Leopold luges ette päevi, mil ta on tööl. „Pühapäeval olen samuti ära,“ nimetas ta muude asjade seas. „See on okei, ma nagunii lep

Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan! Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasing ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad. Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapses

Ta on rääkinud sulle ilusaid sõnu, te olete veetnud koos imelisi hetki, te olete pidanud maha sügavaid vestluseid, ta on sind kuulanud, mõistnud, aga ometi ei taha ta „päris“ suhet. Võtan tükkideks lahti meeste võtted, kuidas hoida naisi lõa otsas, toituda nende energiast ja mitte kunagi päriselt end ära anda. Neid samu taktikaid kasutavad ka naised meeste „sõbratsoonimisel“, aga selguse huvides räägime meestest, kes naisi ootele jätavad. Kõige keerulisem on aru saada, et s

Lugesin pikka ja huvitavat intervjuud Jaak Roosaarega, kes Planet24 krahhi järel läbi põles ja psühhoosiga haiglas lõpetas. Kes oma finantsid Planet24 investeeris, sel ilmselt ei tekita see artikkel mingit kaastunnet, vaid pigem isegi veel rohkem põlgust. Aga ma lugesin Jaagu kirjeldusi ja tundsin palju tuttavlikku. Ma ei ole küll kunagi psühhoosis olnud, aga see teekond sinna on mulle tuttav. Kõik need mõtted ja paranoiad, endale vähidiagnoosi panemine, oma surmast unistamin

Kuigi ma olen saanud kõva kooli sellest, et vead enamasti ongi minus, olen teinud ära tiiru, kus ma leian, et vead asuvad ka teistes, et siis tulla tagasi enda juurde. Viimasel ajal olen endalt tihti küsinud: "Kas asi on minus?" Ja sõna "viga" võtan ma seejuures küllalt pehmelt. Võib-olla on pehmem küsida: "Mis VASTUTUS on mul?" Just Leopoldiga koos elades, kes on loonud mulle ruumi tunda kõiki oma tundeid, olen ma tasapisi märganud üha rohkem enda vastutust. Kui ma leian, et

Lappasin telefonist fotosid mitmete aastate tagant, et kustutada ebavajalikke ja korduvaid pildikesi 10 000+ seast. Endale ootamatult sattusin mälestusterajale ja perioodidele, mida ma nüüd hoopis teise pilgu alt näen.

Ma ei armasta seksuaalsuse teemal eriti kirjutada, kuigi mulle meeldib neid teemasid arutada oma kaaslasega ja samuti ka neist lugeda. Kuid olen aru saanud, et ega massiliselt meeldi teistelgi neist teemadest kirjutada, kuigi samas lugeda tahetakse. Hea küll, võtan siis julguse kokku ja kirjutan asjadest, mis on mind aidanud ja mida olen pidanud läbi praktika ja raskuste ise avastama. Äkki siis kellelgi teisel jääb see raskuste osa vahele ning saab kohe rakendama hakata. Se

Leopold oli ligi nädal aega kodust ära välisreisidel, kui me Nööbiga läbisime ellujäämiskursust kodus. Rahutu kahekuune leppis ainult süles olemisega ning loomulikult tuli terve see aeg kiigutada ja õõtsuda. Kuna tema uneaeg on pool 12 öösel, olid mu selg ja kael terve päeva trampimisest tulivalusad, kõrvad huugasid karjetest ja aju otsis paaniliselt unekübetki. Leopold teadis, et meil on raske ja ma ei kujuta ette, kui palju süüd ja raskust ta seetõttu seal kaugel tundis,

Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude. Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada. Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise. Süda, keha, mee

Kohtumised vanematega on hea viis aru saada, kui kaugele oma sisemaailmaga jõudnud oled ja samas heita pilk sellele, kes sa oled ja miks just nii. Hiljuti tegi katsikuvisiidi mu isa, kes – väikestviisi FB kirjanik – kirjutas pärast sellest külaskäigust oma seinale pika loo. Suurem osa loost läks kirjeldusele, mis probleemid tal autoga olid, ja kõige muu vahel siis tuli lause visiidist, kus võttis teda vastu „hoolitsev perepea ja irooniline tütar“. Ning selles osas on tal

Kuigi mu suhetest nartsissistidega on aegu möödas, tean, kui paljud heitlevad sellega iga päev – ning see on teile! Tagantjärele on mul hea analüüsida, mida oleks saanud-võinud rasketel hetkedel teha. Aga kui on emotsioonid ja isiklik side, on maailm väga ahtake. Olen lugenud terapeutide soovitusi, kuidas nartsissistiga toime tulla, kuid tundub, et paljudel neist ei ole kogemusi, mis tähendab sellises suhtes olemine. Millised on üldlevinud soovitused tülis? Jääda tülis rahu

Suhte tõeliseks proovikiviks pole mitte ühine reis, vaid ühine laps. Vana hea legend räägib, kuidas paljud paarid lapse kolme esimese eluaasta jooksul lahku lähevad ja samasse statistikasse kukkusin ka mina kümme aastat tagasi. Mu abielu polnud sugugi pilvine, vaid ikka rohke armastuse ja mõistmisega. Küll oli seal ehk vähe teadlikkust ja tarkust suhte hoidmisest rasketel aegadel. Ma olen kümme aastat kandnud süütunnet sellest, et ma suuresti vastutasin selle eest, et abie

Täna saab meil Leopoldiga kohtumisest kaks aastat. Kirjutasin talle järgnevad read