Kui ma aastaid tagasi vallaline olin, soovitas sõbranna mul minna kohtama ühe oma tuttava noormehega. Olin poissi joogatunnis näinud – tagasihoidlik ja vaikne tüüp. Ütlesin sõbrannale, et poiss on nagu kaisumõmmi, mulle oleks natuke rohkem särtsu vaja. „Aga äkki sulle ongi kaisumõmmit vaja nende nartsissistide kõrval, kelle otsa oled koperdanud?“ küsis ta.
„Võib-olla tõesti,“ vastasin. Aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need rahulikud, vaiksed „head poisid“ mulle kuidagi muljet ei avaldanud.
Aastaid on omajagu mööda läinud ja see seik ammu ununenud. Nägin hiljuti üht infulentseri videot, kus tema sõber tõi talle oma tehtud küpsiseid. Naine kirjutas, et kutist saab kellelegi hea mees – pangu jälgijad tema vallalisele sõpsile aga silm peale. Kutt oli täpselt „mõmmi“: häbelik, armas, hoolitsev, vaikne. Ja ma vaatasin: oi, kui äge kutt! Ning siis mulle meenus see seik aastaid tagasi „mõmmide“ teemal.
Jäin mõtlema, kuidas aastate jooksul sai mu eelistustes kardinaalne kannapööre tekkida. Ja samas – mis ajas mind „pahasid poisse“ armastama?
Ma vaatasin varem edukaid vanemaid mehi. Täiesti ausalt – käed üles – mulle meeldisid edukad vanemad mehed. Vanemad mehed meeldisid mulle seetõttu, et ma siiamaani janunen õppimise järele ja vajan vaadata meest alt üles. Ma ei suudaks taluda olla mehele õpetaja, eeskuju, suunanäitaja. Ma tahan, et mees pakuks mulle väljakutset, olles tark ja samm eespool. Ning vanemad mehed on seda mu jaoks olnud.
Edukaid mehi armastasin tõenäoliselt seetõttu, et vaesuses ja konfliktides kasvamine tähendas minu jaoks automaatselt nende kahe vahelist seost. Ehk siis – kui ma leian rikkuse, leian ma ka pääsu konfliktidest. Nii see küll paraku ei läinud, aga alateadlikult ma siiski uskusin seda.
Teine oluline osa eduka mehe puhul oli minu jaoks turvatunne. Kasvasin ka „meil pole raha“-mentaliteedis, mis tähendas, et iga hetk võis midagi halba juhtuda või see „meil pole raha“ tähendab, et midagi head ei saagi juhtuda.
Ma tahtsin, et mees oleks heal järjel, et ma saaksin tunda turvaliselt. Et ma ei peaks mõtlema elektriarve või autoremondikuludele. Et maised mured ei saaks mind kätte ja ma saaksin lihtsalt armastada meest ning ajada oma unistusi taga. Ometi ei tähendanud see, et ma oleksin kunagi ihaldanud mehe kulul elamist, koju jäämist ja lihtsalt ilus olemist. Ma olen alati tahtnud tegeleda loominguga ja olla vaba, aga mitte muretseda pangalaenude pärast.