Kogen iga mõne aasta tagant depressiooniperioode, mida olen neid ka siin kajastanud. Mõnes mõttes on depressioon saanud mulle sõbraks, kuigi mul läheb alati väga kaua aega, et teda ära tunda. Sõber on ta mulle seetõttu, et näen depressiooni kui vana olemisviisi purustajat, millest koorub alati mingi teistsugune versioon minust. Depressioon kui kõige senise kadumine, hukk, suremine, mis on ängistav, segadust tekitav lõputu pimedus, kus kõik hea on kaotanud tähenduse. Ja samas

Aastaid tagasi kohtusin Indias fotograaf Alessandroga , kellega aeg-ajalt oleme siiani mõtteid vahetanud. Vaatasin hiljuti ta videot, kus ta rääkis, et ta tundis end petturina, kuna tema uudisvoog koosneb ainult joogapiltidest ja spirituaalsetest juttudest, kuid nüüd on ta sellest eemale liikunud. Samas oli ta ise suur joogataja, aga pole ammu füüsilist praktikat teinud. Kas ta on seetõttu võlts, et ta ei ela enam joogalikku elu, kuigi ta aastaid seda oma praktikas ja töös vä

Tegin üleskutse paar päeva tagasi, et rahvas annaks nõu, mis värvi juuksed värvida. Sealt jäid silma kommentaarid, mis meenutasid muigega mind ennast mõned aastad tagasi ja mis on minus teatud määral siiani. "Aga mõtle, mis on see sügavam emotsioon, mida sa ei teadvusta, mis sind sunnib muutust otsima!" - kirjutasid isehakanud terapeudid. Ma küsiks vastu - aga miks ma seda tegema peaksin? Kui eesmärk on see, et ma kaotaksin ära soovi midagi endas muuta, siis kui kaugele ma p

Lugesin põnevat teemapüstitust, mille emotsiooni („ma ei salli oma elu“) vast paljud teisedki tunnevad, kuigi igaühe põhjus, miks eluga rahulolematu olla, on erinev.   Teema oli aga selline:   „ Olen abielus, imelise mehega ning meil on kaks last. Ja ma vihkan oma elu, iga päeva, tundi ja minutit sellest. Hommikul ärkan mõttega, et saaks ometi juba õhtul uuesti magama. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab laste olemasolu nautida. Hommikul ärkad unisena, sest piisavalt ma

Kõndisime Leopoldiga poes ringi ja ta viitas spordipoele: „Lähme ostame sulle tossud! Su omad on juba kulunud.“ Muigasin: „Ei ole tarvis,“ ja kõndisime edasi.   Ta oli alles hiljuti ostnud mulle hirmkalli tagi ja pusa – lihtsalt niisama. Ei mingit tähtpäeva- või „palun vabandust, et haiget tegin“ indulgentset kingitust.   Mõtlesin hiljem, miks on nii raske vastu võtta, kui keegi „lihtsalt niisama“ tahab midagi head teha või kinkida. Üks lugeja kirjutas sarnasel teemal, kuidas

Kuigi mu suhetest nartsissistidega on aegu möödas, tean, kui paljud heitlevad sellega iga päev – ning see on teile! Tagantjärele on mul hea analüüsida, mida oleks saanud-võinud rasketel hetkedel teha. Aga kui on emotsioonid ja isiklik side, on maailm väga ahtake. Olen lugenud terapeutide soovitusi, kuidas nartsissistiga toime tulla, kuid tundub, et paljudel neist ei ole kogemusi, mis tähendab sellises suhtes olemine.   Millised on üldlevinud soovitused tülis? Jääda tülis rahu

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

Jälgisin muigega uue aasta motivatsioonikoolitajate artikleid – kuidas eesmärke seadistada; kuidas plaan aastaks paika panna; unistused, mida täita. Käisime mõned küsimused ka kaaslasega läbi, et nentida – meil ei ole midagi soovida, ihata, planeerida, sest kõik on juba väga hästi.   Ihalus eesmärkide, saavutuste järele tekib siis, kui on rahulolematus käesolevas hetkes. Kas me ei peaks siis tegelema sellega, mis meil on PRAEGU, selle asemel, et uneleda aasta otsa eesmärkideg

Spirituaalne müüt vol 4029 – oma probleemide eest ei page! Või: „Kui paged probleemi eest, tuleb järgmine ülesanne veelgi raskem“. Jne.   Ma ei ütle, et see avaldus oleks täielikult vale, aga nagu ka teiste spirituaalsete müütide puhul – kui me ei rakenda südame häält ja tunnetust olukorrast, võib see suruda meid mõistuse konstruktsioonide lõksu.

Krishnamurti vestlus 1985. aasta 1. jaanuaril: „Huvitav, mida me uue aasta all mõtleme. Kas see on aasta, mis on täiesti värske, midagi, mida pole kunagi varem juhtunud? Kui me ütleme midagi uut – kuigi me teame, et päikese all pole midagi uut –, kui räägime õnnelikust uuest aastat, kas see on tõesti meie jaoks uus aasta? Või kordub see sama vana muster ikka ja jälle? Samad vanad rituaalid, samad vanad traditsioonid, samad vanad harjumused, järjepidevus sellest, mida oleme te

Usun sellesse, et ülitundlikkus on midagi, mis meile on kaasa antud. Kuid ülitundlikkus saab võimenduda ärevuseni, kui me kasvame keskkonnas, kus ei osata ülitundlikkust toetada. Olen ka enda puhul pannud tähele mehhanisme, mis on tekkinud lapsepõlve ärevast keskkonnast ja juhivad mu käitumist erinevates olukordades. Mida teha, et endale ülitundlikkusega mitte liiga teha ja millised need ülitundliku inimese mehhanismid on? 1. Üleliigne vabandamine ja selgitamine. Selle

"80% autoimmuunhaiguste põdejatest on naised. Need on haigused, kui immunsüsteem ründab omaenda keha. See juhtub naistega palju rohkem kui meestega. Autoimmuunhaigused on näiteks reumatoidartriit, luupus, krooniline väsimus, fibromüalgia, soolestiku põletikulised haigused. Miks just naised? Neil on kompulsiivne mure teiste inimeste vajaduste, mitte enda pärast; identifitseerimine rolli ja vastutusega. Naised kipuvad alla suruma oma tõelist MINA ja tervislikku viha. Sellised t

Seisime poes meepottide ees ja valisime koos Leopoldiga mett. Üsna tüüpiline situatsioon, kus minus hakkab tõusma pinge, sest olen harjunud teatud asju valima kiiresti, intuitiivselt, kui samas Leopoldil läheb pikalt aega, kuna ta uurib silte, päritolumaad, välimust jne ega suuda ka siis otsustada, mis see õige variant on. Samuti on mul tihtipeale keeruline selgeks teha, MIKS ma just SELLE valisin, sest enamasti mul ei ole ratsionaalseid põhjendusi. „Ma tunnen nii,“ ei ole pi

Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Olles tähelepanelik inimeste mustrite osas, olen leidnud ühised jooned, mis ühendavad rikkaid ja edukaid inimesi, keda tean, ning neid, kes elavad kasinalt. Ma ei usu, et investeerimis- ja rahakoolitustega jõukaks saab. Küll olen ise kogenud, et meelelaadi muutusega on võimalik tulla vaesuse mentaliteedist rahulolu mentaliteeti, kus ellu hakkab tõesti ka küllust voolama.

Olen kümmekond aastat tegelenud või kogenud päris palju spirituaalseid praktikaid ja toon siia ülevaate pea kõigist neist kogetuist. Millistesse lõksudesse võib teatud praktikatega sattuda ja millised neist on olnud parimad minu jaoks? Ma ei ole leidnud, et oleks üht praktikat, mis oleks VOT JUST SEE. Ning ilmselt seda ei eksisteerigi, sest muidu kõik praktiseeriksid seda üht ja oleksid juba vabanenud. Nagu targemad on öelnud – teid mäe tippu on tuhandeid, aga sihtkoht on ikk

Kui me Leopoldiga veel koos ei elanud, olid mul temaga ühenduses olemiseks pikad kirjad. Enamasti olid need täis armastust ja igatsust ning mulle omaselt ohtralt eneseanalüüsi.

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.

Olen spirituaalsuse müütidest palju kirjutanud ja üks neist lemmikumatest on pidev vigade otsimine endast. Kui ma olin umbes 12-13, avastas mu ema Luule Viilma raamatud. Ilmselt oli see tema vaimse teekonna üks suurimaid tõukejõude. Ta avastas mõtlemise ja kehaliste hädade tugevad seosed ning andestamise jõu. See, mida Viilma tegi oma raamatutega, on kahtlemata vägev ja abistanud tuhandeid inimesi. Igasuguse teooria puhul on aga küsimus see, kuhu maani see meid aitab ja milli

Vaatan, kui palju korrutatakse vana head spirituaalset slõuganit „Lase minevikul minna!“ või „Lase halvast lahti!“. Väga palju aastaid oli see ka mulle mantraks. Ainult et pärast mitmeid aastaid hakkasin ma päriselt selle tähenduse üle juurdlema ja mõistsin, et selle korrutamisest ei piisa, et „lahti lasta“.