Olen Nööbikese rahutusest palju kirjutanud ja samas on sellel teekonnal siiani jagada meile õpetusi. Õnneks oskab vastne 9-kuune nüüd omadel käppadel edasi liikuda ja müstilised karjed hommikust hommikuni on lõppenud. Jäänud on küll öökarjed. Siiamaani tuli Nööpi magamasaamiseks kussutada. Iseseisvalt lihtsalt ei jäänud. Passib või kaks tundi üle oma uneaja, viriseb ja pusserdab, aga tema sõna peab peale jääma. Öösel ärkas ta tavaliselt üle kümne korra. Kui pärast toitmist

Oleme nüüd üle kahe nädala endise abikaasa korteris kodu loonud ja kuigi päevad on pikad, siis nädalad on läinud kiiresti.

Viimane nädal on olnud paras hullumaja puhvet, kus ühed tegevused ajavad teist taga ja tundub, et see on kõik alles algus.

Leopold naasis möödunud nädalal Leedu tuurilt. Juba seal kurtis ta, et hakkab vist tõbiseks jääma – kolleeg oli seal terve aja haigusega võidelnud. Kui ma olin viis päeva Nööbiga mässanud, ema abis, sai tema tagasitulekut ikka pikisilmi oodatud, aga oh, häda – tagasi tuli samasugune väetike beebi, kes nüüd tohterdamist vajas. Leopold küll proovis palaviku ja kehva enesetunde kiuste abistada ja toimetada, aga oli näha, kui raske tal oli olla. Sahtlis oli viimane koroonatest ja

Kellel pole pikemalt aega lugeda, siis lühidalt EI OLE. Selle tähenduse, et halloween on saatanlik, deemonlike rituaalidega, mõtlesid välja eurooplased, olles inspireeritud nende esivanemate paganlikest rituaalidest, samas kui kristlased Idas sellist tähendust kõigi pühakute päevale ei omistanud. DEEMONLIKU tähenduse andsid halloweenile inimesed, kes tahtsid oma tõlgendust (!) halloweenist peale suruda. Kuid kõigest lähemalt. Halloweeni ajalugu Halloween pärineb iidsest k

Meie elu kulgeb siin Rakvere linnas nagu rahulikus hullumajas. Ühest küljest on elu rahulik ja samas hullumaja-taoline ka.

Oleme suure hooga oma tulevase unistuste kodu asju ajanud, mille peale Leopold ütles, et tal juba hakkab pea ringi käima ja ta ei jõua järge pidada. See on see koht, kus meie lähenemised on ühe toika kauged otsad. Kui ma olen rahmeldaja ja kuulipildur, siis tema on … tapariistadega võrreldes, siis see aeglane venituspink, kuhu inimesed käte-jalgupidi kinni pannakse ja vaikselt jäsemeid otsast rebima hakatakse. Aga jättes tapariistad sinnapaika, siis ma saatsin päringud viiele

Ahoi! Pikka juttu ei tule, sest teade on vaid vähestele väljavalitutele.

Oleme nüüd üle kolme kuu olnud rakkes koduvahetusteemadega ja nagu ma viimati kirjutasin, oleme juhatatud tasapisi üks ebaõnnestumine teise järel millegi palju parema poole. Nüüd lõpuks saan ma sellest ka kirjutada, kuhu me jõudsime!

Siit tuleb NELI lehekülge lugu sellest, mida me terve suve teinud oleme. Pane rihmad peale, kui sind huvitavad kodu- ja rahateemad!

Nööbike on saanud kuuekuuseks ja elu on läinud palju lihtsamaks. Mõeldes tagasi raseduse lõpuajale ja esimestele sünnitusjärgsetele kuudele, näen, kui palju emotsioone, tundeid, hormoonidemöllu minus oli, ja selle kõige keskel paanilist soovi tunda taas tasakaalu ja rahu. Selle aja oleks teinud raskemaks, kui meil poleks Leopoldiga välja kujunenud tugevat suhtluskultuuri, kus me jagame oma mõtteid, tundeid, soove, hirme. Igas raskuses seisime me koos, pead teineteisele toet

Üks sala-salajane lugu pikema sissejuhatusega. Mõtlesin pikalt, kas sellest kirjutada või mitte, aga tunnen, et MUL on vaja. Minu enda jaoks.

Mul on pärast lapse sündi kaks suuremat kokkuvarisemist olnud ja põhjus on neil olnud üks – teadmine, et minu soovid ja tahtmised ei loe hetkel vähimalgi määral. Raske on aga tunnistada, et see vangla on suuresti minu enda ehitatud. Vanema tütre sünnist saab peagi 13 aastat ja mul on siiani selgelt meeles, kui raske see esimene aasta oli. Olin valmis uueks samasuguseks versiooniks ning see ka tuli. Taaskord on tegemist ülitundliku lapsega, kes vihkab lutte, kisendab autosõi

Viimaste nädalate võhm on läinud koduvahetusteemadele ja mul on ausalt öeldes hea meel, et lisaks beebimajandusele on elus midagi muud, mille pärast pead valutada. Kirjutan, kuidas senine teekond on kulgenud ja õppetunnid, mis on mulle näidanud, kuidas igaüks võib oma unistuste kodu soetada. Isegi siis, kui sa oled täiesti veendunud, et see ei ole võimalik. Mõtlesin oma koduostuteekonnale tagasi ja mis olid need takistavad mõtted, mis mind kodu soetamisest eemal hoidsid. Om

Ma ei tea, miks Koit Toome Porsche müük on kõikides väljaannetes, aga Sleeping Yogini kodu müümine pole veel esikaanele jõudnud, sest nii erilist kodu ikka naljalt turule ei satu! No nüüd sattus – aga miks? Kirjutan lähemalt pikast-pikast taustaloost. Elan 11 aastat Rakveres. Esialgu tõi mind siia töö, nüüd olen jäänud tütre pärast, kes siin koolis käib. Ilma temata elaksin ma tõenäoliselt Tais, kirjutaksin seal raamatuid ja annaksin joogatunde. Aga eks ma jõua seda ka 18 a

Kohtumised vanematega on hea viis aru saada, kui kaugele oma sisemaailmaga jõudnud oled ja samas heita pilk sellele, kes sa oled ja miks just nii. Hiljuti tegi katsikuvisiidi mu isa, kes – väikestviisi FB kirjanik – kirjutas pärast sellest külaskäigust oma seinale pika loo. Suurem osa loost läks kirjeldusele, mis probleemid tal autoga olid, ja kõige muu vahel siis tuli lause visiidist, kus võttis teda vastu „hoolitsev perepea ja irooniline tütar“. Ning selles osas on tal

Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Praegu pole vist enam eestlasi järele jäänud, kes pole SEDA videot näinud. Et see paisub niivõrd suureks „kampaaniaks“, ei osanud eluski ette näha. Hetkel on videol üle 400 000 vaatamise ja ligi 10 000 jagamist. Vägev! Olen Tütre lugusid siin lehel väga palju jaganud ja „Luuüdini paljas“ raamatust võib leida lood tema põnnieast. Nüüd, kus lähenemas on teismeiga, muutuvad juhtumid keerukamaks. Viimased neist on draamad kooliga (loe siit). Aasta alguses vahetas Tütar kooli ja

Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud. Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus. Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus. Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd