Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Praegu pole vist enam eestlasi järele jäänud, kes pole SEDA videot näinud. Et see paisub niivõrd suureks „kampaaniaks“, ei osanud eluski ette näha. Hetkel on videol üle 400 000 vaatamise ja ligi 10 000 jagamist. Vägev!   Olen Tütre lugusid siin lehel väga palju jaganud ja „Luuüdini paljas“ raamatust võib leida lood tema põnnieast. Nüüd, kus lähenemas on teismeiga, muutuvad juhtumid keerukamaks. Viimased neist on draamad kooliga (loe siit ). Aasta alguses vahetas Tütar kooli

Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud.   Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus.   Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus.   Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd

SUUR ja pikk sünnituslugu! Esimene tütar sündis 38+5 rasedusnädalal, mistõttu olime 38. nädalast igal hetkel stardivalmis. Olin veendunud, et ka selle rasedusega ei lähe tähtajani ja veel vähem sellest üle.   Sõber kirjutas teisel märtsil, et homme on 3.03 – väga ilus kuupäev ja olgu asi tehtud. Ütlesin, et k üll saab !   Käes oli 38+4 rasedusnädal, mil istusime naabrimehe saunas ja pärast vestlesime poole ööni tema pool filosoofilistel teemadel. Tegin seal endale kohaselt ä

Vaatasin just nimekirja vippidest, kellest nii mõnigi on varsti juba pool aastat kodulehe püsitellija - tekkis suur rõõm ja soe tunne! Mõtlesin, mida omalt poolt vastu pakkuda - erootilisi pilte mul jagada pole, väekive ka ei meisterda - mida siis? Ma pole kunagi super-super soodustustega kaasa läinud, aga nüüd tekkis tunne, et olgu - sõbrapäeva puhul tuleb üks super soodsate koodide sadu raamatutele ja hüpnoosi helisalvestusele. Uuendatud 16.02.

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.   Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutus

Pean etteruttavalt ütlema, et ma siiski arvan, et Eestil on päris hea tasemega meditsiinisüsteem ning vaadates ameeriklasi, kes maksavad tuhandeid dollareid iga liigutuse eest, siis ei tohiks justkui üldse nuriseda. Aga ma siis nurisemise asemel kirjeldan süsteemi, kuhu ma olen viimase aasta jooksul sattunud oma paarkümmend korda ning ikka raseduse ja sellega seotud hädade tõttu. Muudest hädadest olen kirjutanud SIIN ja SIIN , kuid nüüd on lisandunud veel üks jura, millega ma

Kuna sünnitähtajani on jäänud vähem kui kaks kuud, oleme Leopoldiga lõpuks suurpäevaks valmistuma hakanud. Juba üsna algusest peale soovisin osaleda hüpnosünnituse kursusel. Kuigi olen aastaid praktiseerinud hüpnoosi ja meditatsiooni, sh ekstreemoludes, huvitas mind info just sünnituse erinevatest etappidest ning kuidas selleks vaimus valmis olla. Ning muidugi ka potentsiaal, et Leopold selle kõigega end kurssi viib.   Olime kuni 24. rasedusnädalani tegelikult ootel, sest pla

Kuigi mulle meeldib filosoofiliselt heietada, siis seekord tuleb täiesti tavaline lugu, milline oli minu aasta 2023, kui ma seda isegi oma pildigaleriis läbi lappasin.

Lugesin hiljuti üht lugu naisest, kes ütles, et ta vihkab rase olemist. Et ta armastab ja ootab last, kuid ta ei salli, mida ta selle pärast kogema peab. Ilmselt on paljudel rasedatel seda raske mõista – eriti neil, kelle rasedus kulgeb muredeta – ning see mõte tundub isegi et pühadust teotavalt. See on umbes sama, mis öelda, et vihkad lapsi või pensionäre. Nii lihtsalt EI TOHI öelda. Aga ometi ka „ei tohi“ tunded eksisteerivad meis.

Aeg liigub nii tormilise kiirusega, et mõtestan oma sündmused peas lahti, aga kirja panema ei jõua. Teen siis mõned kokkuvõtted lugudest, mis on juhtunud ja lahtiste otstega jäänud.   Esimene teema, millega on mässu olnud, on uus raamat „ Terve pere kakaraamat “, mille kohta ma ei osanud eluski arvata, et see niivõrd raevukat vastukaja saab. Seda kusjuures enamasti 50+ meeste käest, kes siis on kuulutanud meid kaasautoritega labasteks, pervertideks, tagaluugihuvilisteks jne.

Panen siia ühe häguse sissejuhatuse, sest kogu see lugu on paras emotsionaalne vahutamine, mis kindlasti paljusid valusalt puudutab. Aga olgu see vahutamine siin selleks, et keda see otseselt ei puuduta, arendaks võimet ennast kõrvalt jälgida, sest jumal ise näeb, kui palju meil sellest puudust on.   Olen kirjutanud sellest, et tütre kuuendas klassis on tohutu kaos, mille peale ma isegi mõtlesin, kas anda oma panus või mitte. Ületasin oma hirmud läbikukkumise ees ja andsin no

Tasapisi hakkab lähenema aeg, mil peaks tulevasele lapsele nime valima. Tänu tütrele tean, et see on tegelikult üsna vastutusrikas protsess. Toona võtsime seda abikaasaga küllalt kergelt - lihtsalt valimegi välja nime, mis meile mõlemale meeldib. Lihtne! Kui aga aastad edasi kulgesid, leidsin, et see nimi ei olegi tütrele ehk kõige õigem. Mida enam ta kasvas, seda enam kasvas ta justkui oma nimest välja, mistõttu ma kutsun teda tema hüüdnime järgi, mis minu arust talle rohkem