Vaatasime kaaslasega dokumentaalfilmi „Minu kallimad“ ja algatasime diskussiooni selle üle, kas mul võiks olla ka keegi veel kõrval, kellega äratada liblikaid, treenida vaba armastust ja õppida enda pimedaid tahke. Kõik need on põhilised argumendid, miks teist suhet kõrvale otsitakse. „Ma olen vaba, ma lasen teise vabaks.“ „Teine suhe täidab tühimikke, mida mu kaaslane ei suuda täita.“ „Me õpime isetust, armastuse vaba voolamist.“ Jne.

Sain hiljuti küsimuse, mida arvata suhtlemisest endiste kaaslastega ja kas seal võib olla taga midagi enamat , kui praegune kaaslane pidevalt oma vanade kallimatega ühendust hoiab. Selle peale meenus mulle seik, kui me Leopoldiga veel koos ei elanud ja iga paari nädala tagant klapitasime kalendreid, millal me mõlemad oleme vabad ja saame koos olla. Leopold luges ette päevi, mil ta on tööl. „Pühapäeval olen samuti ära,“ nimetas ta muude asjade seas. „See on okei, ma nagunii le