Olen viimasel ajal mõtisklenud tihti piiride seadmise üle. Tunnistan, et lasin 30+ aastat julgelt endast igasugustel tüüpidel ja olukordadel üle sõita. Ma olin see, kes vastas kõikidele kirjadele, purjus tüüpide vestlustele, igasuguste tontide pöördumistele; vaikisin, kui mulle öeldi halvasti; vaikisin, kui mul oli ebamugav; naeratasin, kui olin ärevuses; leppisin, kui mulle olukorrad ei sobinud; ütlesin jah, kuigi südames tundsin ei; tahtsin meeldida, olla hea, sõbralik, mit

Kas inimesi peaks elust välja lõikama? Just neid, kes on pereliikmed või olnud terve elu lähedased? Mis siis, kui suhte dünaamika muutub kardinaalselt – enne oli jube hea, aga nüüd on vahel päris jube? Kas pagedes probleemide eest otsivad need sind igal juhul üles? Olen varem kirjutanud, kuidas „probleemide eest ei page“-müüt hoiab inimesi kehva suhte lõa otsas, sest „ma ju pean selle õppetunni läbi tegema“ või „õppima andestama“ või „võtma teda nii, nagu ta on“.

Sain hiljuti küsimuse, mida arvata suhtlemisest endiste kaaslastega ja kas seal võib olla taga midagi enamat , kui praegune kaaslane pidevalt oma vanade kallimatega ühendust hoiab. Selle peale meenus mulle seik, kui me Leopoldiga veel koos ei elanud ja iga paari nädala tagant klapitasime kalendreid, millal me mõlemad oleme vabad ja saame koos olla. Leopold luges ette päevi, mil ta on tööl. „Pühapäeval olen samuti ära,“ nimetas ta muude asjade seas. „See on okei, ma nagunii le

Kui ma küsin sinult, kes sa oled, mis on esimene vastus, mis sulle pähe kerkib? Sinu nimi, amet, sugu, rollid jne ei ole sina. Kes aga...