top of page

Rassism ehk Black Lives Matter

Olen pikalt mõtisklenud praeguse üleilmse rassismivastase kampaania peale. Igasugused suurkampaaniad TEENIVAD kellegi huve. Ja kuigi meil on imeline mõelda, et me teenime millegi kauni ja ülla huve, on see vaid kaunis loor prügikuhja ees.


Ma olen see, kes usub, et KÕIK elud loevad. Me ei peaks tegema massilist kampaaniat ühe etnilise, religioosse, kultuurilise, soolise, seksuaalse vm vähemusgrupi heaks.


Pole ainult mustanahalised rõhutud. On ka valgenahalised, asiaadid jne. LAV-is käivad tumedanahalised ringi, rusikad taskus, ja kuriteod valgete vastu on seal üsna tavalised. Ameerikas on kante, kuhu valgetel asja pole. Ka valgeid tapetakse, asiaate kiusatakse.


Ja samamoodi ei leia ma, et LAV-is või Ameerikas kahtlastes linnaosades peaks tegema kampaaniat White Lives Matter. Rassismi ei muuda kampaania käigus. Teadlikkust ei tõsta läbi võitluse.


„KÕIK elud loevad“ tähendab seda, et me õpime juuretasandil võrdsust. „KÕIK elud loevad“ tähendab minu jaoks seda, et KÕIK loevad ja ei loe samaaegselt. Kellelgi pole silte, rassi, religiooni. Me oleme ÜKS.

Kui algab siltide loomine (black lives matter), algab segmenteerimine ja kinnistatakse seda, mille vastu tahetakse võidelda (rassismi). Võitlus süvendab lõhet.


Rassism on kasvanud suuremaks, kui see oli paar kuud tagasi. Kui sa vaikid, siis oled rassist (otsene loosung praegusest kampaaniast). Kui sa jääd ükskõikseks, oled rassist. Kui sa kutsud üles objektiivsusele, oled rassist. Kui kutsud üles kõikide elu hindamisele, oled rassist.


Läbi selle kampaania tõstetakse ühe etnilise grupi rumalama osa õiglustunnet, suurendades nende ego. Ja see tõotab veel enam probleeme. Iga rumalam ennast täis inimene tunneb õigust politseinikega möliseda ja näkku sülitada, sest ilmselgelt on teda kinni peetud nahavärvi pärast. Kindlasti nahavärvi pärast, sest seda sõnumit oleme kuude viisi tampinud – konfrontatsioon saab alati alguse nahavärvist. Mitte seaduse rikkumisest ... mitte korrale allumatusest ... mitte ülbitsemisest ... Kindlasti nahavärvist. Ja kui nahavärvist, siis on mul õigus ülbitseda, sest minuga käitutakse ebaõiglaselt.


Kui oleksime rääkinud politsei vägivallast, oleks tulemus teine. Aga me räägime valgest mehest, kes mustanahalise vastu ebaõiglane oli. Räägime siltidest ja siltidekeele kaudu loome veel suurema lõhe kui enne.


Loome lõhet, nimetades üht sõna lubamatuks ühtedele, aga teistele mitte (nigga – valge inimese suust halvustav, mustanahalistele lubatud). Loome lõhet rassismist rääkides, mineviku normaalsust ümber kirjutades. Mäletate aega, mil Pipi Pikksuka isa neegrikuningaks kutsumine oli normaalne? Mäletate, kui valged värvisid oma nägusid mustaks („SNKT“) ja mustad valgeks („White chicks“) ja see oli normaalne? Nüüd on see niiiiii piinlik ... sest lõhe on süvenenud. Süvenenud võitluse pärast.


Rassist ei muutu võitlusega. Rassist muutub kaastundega, milles ei ole eraldatust, segmenteerimist.

Minu jaoks oleks silmakirjalik minna tänavatele skandeerima, kui minus pole täielikku kaastunnet oma lähedaste vastu. On lihtne tunda kaasa võhivõõrale mehele, kes suri. On lihtne võidelda võõraste nimel. Kui raske on andestada emale, et ta on selline, nagu ta on? Kui raske on tunda kaasa isale tema nõrkuste pärast? Kui raske on andestada vennale või õele, kes on teinud ülekohut? Kui raske on jääda rahulikuks, kui su laps on eksinud?


Alles siis, kui suudad andestada kõige lähematele, on sinus aus võimekus tunda kaasa võhivõõrale. Ilma selleta jääb su kaastunne silmakirjalikuks, õõnsalt paatoslikuks, võltsiks. Ilma selleta jääb su kaastunne teeskluseks, ürbiks nimetusega „hea inimene“, mille alla peita oma haisvat tegelikkust.


Alles siis, kui sa armastad täielikus kaastundes ja mõistmises oma lähedasi, oled sa alustanud maailma muutmist. Alles siis on sinus tegelikku kaastunnet võhivõõra vastu. Alles siis saad sa aru, et maailma muutmiseks ei ole vaja plakatitega tänavale minna.


Kui sul on võrdsuse loomiseks vaja vaadata dokumentaalfilme, lugeda artikleid, skandeerida tänaval ja panna oma sotsiaalmeedia seinale must kast, on sul kaastundeni veel pikk tee käia.


Tekst: Pamela Maran



34 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page