Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

See lugu ajab paljud rahumeelse vanemluse austajad põlema, aga põletav tunne on hea teeviit stagneerunud maailmavaatele. Seega – miks mitte torkida? Lugesin just anonüümset teemapüstitust, kus ema on oma 3-aastase poja heaks justkui kõik teinud – laskub tema tasemele jonnides, kuulab teda, valideerib, veedab üks ühele aega, toetab, hoiab, kõike teeb, aga laps ikka kisendab ja karjub. Mees oli seepeale maininud, et on lapse ära harjutanud jonniga tähelepanu saama. Ma olin mehe

Viimasel ajal jookseb minuni erinevatest kanalitest mõtisklusi teemal meestele ema eest olemisest. Inglise keeles on lühem väljend „ mothering ". See on üks teema, millele ma ei ole tahtnud väga otsa vaadata, sest ma kõõlun isegi sellel noateral, kus ma oma ülihoolivusega meest alateadlikult kohitseda võin. Ja kes siis tahab otsa vaadata, et tema tugev trump on hoopiski alateadlik manipulatsioon? Oma eelmises suhtes võtsin tagantjärele vaadates ema rolli. Ma ei teinud seda te

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.