top of page

Elu pärast 30ndat


Elu pärast 30nda eluaasta täitumist on olnud küllaltki üllatav. Olen reaalselt tundnud aja kasvavat survet ja mõju oma füüsilisele kehale, mitmed vanemad sõbrannad pidevalt õlale patsutamas: „See kõik süveneb vanusega!“

Varsti tuleb vist hakata ninakarvu lõikama ja kahtlustan, et kord tuleb tund ka kõrvakarvadele. Kortse ma eriliselt tähele ei pane, sest need hiilivad märkamatult. Küll aga vaatan, et kurjusekorts muutub üha sügavamaks, viidates mu pidevalt mõtlikule näoilmele.


Kui varem võisin 200grammise šokolaaditahvli korraga nahka pista, siis nüüd paisuvad kintsud juba mõttest kurgiviilule. Ainevahetus on muutunud ja mitte üksnes vanuse, vaid nooremas eas tehtud valikute tõttu (palju süsivesikuid, vähe valku).

Ma lasin endal pikalt paratamatuses veereda, et keha kulumine, laienemine ongi normaalne eluosa. Kui ma enamikest muutustest eriliselt välja ei tee, siis kaaluga ma rahu sõlmida ei suutnud. Kuigi, kui kõik kitsaks jäänud riided ära andsin, ütlesin, et on aeg leppida uue elujärguga (küpsem olemisega), siis tegelikult leppimist ei sündinud.


On sadu Instagrami kontosid, kus kurvikad naised laevad pidevalt üles fotosid oma tselluliidist, voldikestest, venitusarmidest jne, promodes leppimist ülekaaluga. Paraku pea kõik neist otsivad heakskiitu, tähelepanu, armastust, aktsepteerimist oma jälgijatelt, sest neis endas on seda ikka veel puudu. Me näeme küll nende positiivseid sõnumeid ja ohtraid kallerdavaid bikiinipilte, aga nende tuum on luua kogukond, kus olla aktsepteeritud. Väljapoolne sõnum on keha aktsepteerimine sellisena, nagu ta on. Kui sünnib sügav rahulolu, kaob vajadus sellest rääkidagi.


See kõlab ehk natukene torkavalt, aga ma olen aususe meelt. Seda meelt, et kui ma ei lepi oma kehaga, siis ma ei peaks otsima toetust ja põhjendust sellele, mis mind häirib, vaid tunnistama, et ma lihtsalt ei suuda aktsepteerida.


Ma ei räägi oma keha vihkamisest südamerahus. Ma räägin teadlikkusest oma tunnetest keha vastu.

Nii kaua kuni ma proovisin aktsepteerida „aja rohmakat kirvest“ oma kehal, sügav rahulolematus püsis. Ostsin suuremad püksid, nautisin jäätist, nägin peeglist, et olen ju kena, aga sügava rahulolematuse ookeani allhoovust see ei muutnud.

Alles siis, kui ma mitmel õhtul tunnistasin, et ma ei suuda leppida sellega, mis minu kehas valesti on, tekkis ka otsus seda muuta.


Vanus on paratamatus. Aga see, mida vanus meiega teeb, on juba valik. Valik, mida meie ajaga teeme.

Hetkede ebamugavad otsused (minna trenni, süüa munapraadi, hakkida toitu teele kaasa, kaaluda iga ampsu) on loonud ajavoo mugavuse. Ma valin selle ajutiste hetkede mugavuse asemel.

Ma valin ise juhtida aja kirvest oma füüsilisel kehal. Ma ei saa küll vältida, ennetada kõike, aga vähemalt ma tean, et mida ma saan muuta, selles on mu sõna sekka öeldud.

PS. Ostsin uued teksad. Väiksemad.


Tekst: Pamela Maran

29 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page