Nööbike sai täna kaheseks!
- Pamela Maran
- 4 hours ago
- 6 min read
Nagu vanema tütre puhul, tõden ka Nööbikese puhul, et mida aeg edasi, seda toredamaks on läinud.
Ma ei seedi inimesi, kes armastavad inimeste rõõmu rikkuda. Rasedatele öeldakse, et oota, kuni magamata ööd tulevad! Vastsündinu vanematele öeldakse, oodake, kui ta veel jalad alla saab! Aastase lapse vanematele öeldakse, et vaadake, kui kohutavad kahesed tulevad! Ja oi… teismeeast ei hakka rääkimagi! „Väiksed lapsed talluvad varvastel, suured südamel!“ öeldi mulle kord koolis lastevanemate koosolekul.
Ma ei seedi selliseid inimesi, kes saavad rahuldust hoiatamisest, mis peaks maskeerima nende ütlejate eneseimetlushetke, kus nad on pädevamad sinu tuleviku ja lapse osas kui sina ise.
Oleks siis, et tõepoolest neil ongi õigus ja on hea olla ette hirmul! Aga pole!
Mu vanema tütrega läks iga aasta aina paremaks ja paremaks ning see on kestnud varsti 15 aastat. Ma ei tea ühtegi nii hullu aega nagu oli tema või ka tema väikse õe esimene aasta.
HULL! HULL! HULL! Ja hull kuubis!
Kuid ma ei eita, et on eksemplare, kes sünnivad vaikselt ja rahulikult ning kisuvad tuure üles iga aastaga. Neid on, kuigi minu kogemus on hoopis muu.
Nööbike on küll tundlik ja kergesti süttiv laps, aga enamiku osa päevast saab tema tunnetest-soovidest juba aru, et temaga koos reel püsida. Ta alles õpib tundma emotsioonide reguleerimist. Praegu oskab ta suurte tunnete puhul ainult röökida ja asju loopida.
Kui ma viimati haige olin, siis nägin, kuidas talle jõudis kohale teadmine, et mul on halb olla. Aga ta ei tea, mida teha siis, kui selle infoga koos tulvab temast üle mure või hirm. Seega ta leiab, et parim viis on mulle nt karbiga pähe virutada (mida ta muidugi ka tegi, „nhui, sa siin haige oled!!“). Ja mõni päev ongi selline, kus on tema väikses-suures sisemaailmas niivõrd palju toimumas, et liiga aeglaselt lahti kruvitud kork või vale kujuga lõigatud õun tekitab nutuhoo.
