Olen sel aastal teinud oma varjupoolte osas mitmeid üllatavaid avastusi. Tegelikult oleksin võinud ju neid varemgi teha, kui ma ennast rohkem kõrvalt kuuleksin.   Ütlen alati – kui inimene midagi väidab, millega ta püüab teisi veenda, siis püüab ta veenda hoopis iseennast, sest alateadlikul tasandil ta teab, et asjad on teisiti. Näiteks: „Mind üldse ei häiri, et …“ = see asi häirib mind alateadlikul tasandil. „Olen sellest ammu üle saanud!“ = ma pole sellest üle saanud, sest

Sain lugejakirja: „Mulle ei meeldi üllatused; meeldib, kui asjad on kokku lepitud; tahan teada, kus ja kellega laps (17) kohtub. Sõber ütleb, et ma tahan kõike kontrollida. Mis sa arvad?“   Kõik, mida lugeja kirjeldas on tõesti kontrollisoov, aga laiendan seda definitsiooni veelgi, et ilmselt igaüks end ära tunneks. Seejärel selgitan, miks me kõik teatud olukordades tahame kontrolli haarata.   Kontrollivajaduse vorme: Soov ettevõtmisi üritusi detailideni planeerida. ( Hirm hä

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus.   Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd

Minus oli kunagi üsna palju viha ja kibedust ja ma ei pea seda seejuures halvaks omaduseks. See on kaitsereaktsioon maailma eest, mis näib ohustav, ohtlik, okkaline. Mida vihasem ma olin, seda enam ma kartsin. Viha kaitseb meid ja see on okei tunne.

Eile oli imeilus päev. Kaks armsat inimest vandusid teineteisele armastust ja tähistasid seda kõige lähemate keskel. Kui ilus see pulm...

Sõbranna pani netti üles pildi, kus ta lapsi kallistab. Tema sõbranna küsis seepeale, kuidas ta ikka julges, kui sellel pildil on...