top of page

Julgus armastada

Eile oli imeilus päev. Kaks armsat inimest vandusid teineteisele armastust ja tähistasid seda kõige lähemate keskel. Kui ilus see pulm oli!


Oleme liikunud aega, mil lubadusi ei taheta kergelt anda. Isegi sõrme ei anta. Varbaotsaga katsutakse vett ja pagetakse niipea, kui lubadused silmapiirile kerkivad. Niimoodi susatakse varbaga kümneid ja kümneid inimesi, aga lubaduste eel pagetakse hirmus. Hirmus, et äkki saab pärast veel haiget. See on pagemise sügavam tuum – hirm haiget saada.


Paljud naised ei taha enam lapsi, mehed ei taha abielu. Mõlemad on elukestvad lubadused.

Ühest küljest on ka seda meile vaja – kaugenemist. Nii pidurdub kuidagi see rahvastiku kasvamine ja looduse kurnamine. Mõnevõrra on vaja seda isepäisust, südame kinnisust, valu kartmist. Hea, et seda on.

Kuid ma imetlen neid hullukesi, kes sellele kõigele vastu astuvad. Neid hullukesi, kes saja inimese ees lubavad igavesti armastada ja austada. Neid, kes selles armastuses julgevad uue hinge ilmale tuua. Ma imetlen nende julgust ja tugevust.


Lubada kedagi armastada, soov astuda suhtesse on usaldus anda teise hoolde oma õrnus, teades väga hästi, et sa võid haiget saada. See on julgus. Varbaga kompimine, otsimine, seiklemine on suurim argus.


Puutume elu jooksul nagunii kokku ahvatluste ja mõtetega, et kuskil mujal on parem. Kohtame elus inimesi, kes panevad meid arvama, et nendega on äkki parem. Tegelikult kohtame me hingi, kellega oleme olnud seotud varasemates eludes, või inimesi, kelle energiaväli on tugev ja soojendav igaühele. Kuna mõistuse jaoks puudub selles teadmisekillus igasugune loogika, seletame endale lahti, et see „teine“ on meile „õigem“. Me ei taipa, et see „teine“ võib olla lihtsalt vanade hingede taaskohtumine. Selle asemel arvame, et see on veetlus, ja laseme sellel edasi areneda armumiseks. Nii laseme mõistusel end lollitada järgmise, järgmise ja järgmise juurde. Õnne ei ole kusagil.


Õnn on aga püsivus, lubadus, rutiin. Õnn peitub mõistuse ja emotsioonide ületamises. Õnn peitub sügavuses ja seda sügavust saab avastada ainult pühendumuses. Pühendumuses teisele inimesele, kes on lõputu eneseavastuse ookean. Mida enam sukeldud teise, seda enam avastad iseennast. Igas konfliktis, raskuses, tormis avastad sa läbi teise iseennast.


Üksinda on väga raske valgusesse jõuda. Me oleme kõige elavaga seotud läbi nähtamatu niidi ja kõik ümbritsev töötab selle nimel, et meie teadvust avardada. Kui lõikame end teistest lahti, põgeneme, kombime, seikleme, proovime, loobume, jääme igavesti argpükslikuks pagejaks.

Ma imetlen neid, kes pühenduvad.

Ma imetlen neid, kes julgevad armastada ihualasti.

Ma imetlen neid, kes ületavad hetkeemotsioone, ajutisi kirgi ja teisi deemoneid, mis meid sihtmärgist eemale kisuvad ... Sihtmärk oled alati sina, läbi teise ... läbi kõikumatu armastuse.


Tekst: Pamela Maran



42 views0 comments

Recent Posts

See All

Commentaires


bottom of page