Kirjutasin hiljuti tütre uuest sõbrannast, kellega neil on nurkade lihvimise periood käsil. See tähendab, et armumisperiood, kus näidatakse parimaid külgi, on möödunud, ning nüüd tuleb vaadata, kas lepitakse teineteise puudujääkidega või mitte.   Tütart häiris, et sõbranna kutsub teda pidevalt egoistiks ja seda alates hetkest, mil tütar avaldas, et ta on enda jaoks kõige olulisem inimene, mis uuele sõbrannale muidugi ei meeldinud.   Neil oli sündinud esimene suurem konflikt.

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „ Armastan sind igavesti “.   Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus.   Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised,

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

Vaatasin videoklippi, kus „teadlikkuse mentor“ soovitab inimesel end enne korda teha, ja alles siis lastele tärmineid seada. No midagi sellist mulle sellest lühikesest klipist meelde jäi. Laias laastus justkui tavaline spirituaalne nõuanne – tegelege oma traumadega ja probleemidega ning siis suudate ka lapsi traumadeta kasvatada. Ning samal ajal on see oma tões vägagi pinnapealne.   Mida tähendab see sõnum: „tegele oma probleemidega“ või „tee ennast korda“? See tähendab seda,

See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.   Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutus

Jälgisin muigega uue aasta motivatsioonikoolitajate artikleid – kuidas eesmärke seadistada; kuidas plaan aastaks paika panna; unistused, mida täita. Käisime mõned küsimused ka kaaslasega läbi, et nentida – meil ei ole midagi soovida, ihata, planeerida, sest kõik on juba väga hästi.   Ihalus eesmärkide, saavutuste järele tekib siis, kui on rahulolematus käesolevas hetkes. Kas me ei peaks siis tegelema sellega, mis meil on PRAEGU, selle asemel, et uneleda aasta otsa eesmärkideg

Pean etteruttavalt ütlema, et ma siiski arvan, et Eestil on päris hea tasemega meditsiinisüsteem ning vaadates ameeriklasi, kes maksavad tuhandeid dollareid iga liigutuse eest, siis ei tohiks justkui üldse nuriseda. Aga ma siis nurisemise asemel kirjeldan süsteemi, kuhu ma olen viimase aasta jooksul sattunud oma paarkümmend korda ning ikka raseduse ja sellega seotud hädade tõttu. Muudest hädadest olen kirjutanud SIIN ja SIIN , kuid nüüd on lisandunud veel üks jura, millega ma

Kuna sünnitähtajani on jäänud vähem kui kaks kuud, oleme Leopoldiga lõpuks suurpäevaks valmistuma hakanud. Juba üsna algusest peale soovisin osaleda hüpnosünnituse kursusel. Kuigi olen aastaid praktiseerinud hüpnoosi ja meditatsiooni, sh ekstreemoludes, huvitas mind info just sünnituse erinevatest etappidest ning kuidas selleks vaimus valmis olla. Ning muidugi ka potentsiaal, et Leopold selle kõigega end kurssi viib.   Olime kuni 24. rasedusnädalani tegelikult ootel, sest pla

Haigestusin alles nüüd esimest korda nende paaniliste aastate jooksul koroonasse ja seda sobilikult enne jõule. Esimene päev oli palavikuline ja liigesvalusid täis, kuid edasi kulgesid päevad mulle tüüpilises nohus, mida ma kogen mitu korda aastas. Lisaks ka tohutu väsimus ja magamine.   Ma olen väga püüdnud oma aina paisuvat kehakaalu kompenseerida trenni tegemisega, siis esimeste raseduskuude iiveldused ja sellised külmetamised on järjepidevusse korralikud sälgud löönud. Tu

Spirituaalne müüt vol 4029 – oma probleemide eest ei page! Või: „Kui paged probleemi eest, tuleb järgmine ülesanne veelgi raskem“. Jne.   Ma ei ütle, et see avaldus oleks täielikult vale, aga nagu ka teiste spirituaalsete müütide puhul – kui me ei rakenda südame häält ja tunnetust olukorrast, võib see suruda meid mõistuse konstruktsioonide lõksu.

Krishnamurti vestlus 1985. aasta 1. jaanuaril: „Huvitav, mida me uue aasta all mõtleme. Kas see on aasta, mis on täiesti värske, midagi, mida pole kunagi varem juhtunud? Kui me ütleme midagi uut – kuigi me teame, et päikese all pole midagi uut –, kui räägime õnnelikust uuest aastat, kas see on tõesti meie jaoks uus aasta? Või kordub see sama vana muster ikka ja jälle? Samad vanad rituaalid, samad vanad traditsioonid, samad vanad harjumused, järjepidevus sellest, mida oleme te

Kuigi mulle meeldib filosoofiliselt heietada, siis seekord tuleb täiesti tavaline lugu, milline oli minu aasta 2023, kui ma seda isegi oma pildigaleriis läbi lappasin.

Lugesin hiljuti üht lugu naisest, kes ütles, et ta vihkab rase olemist. Et ta armastab ja ootab last, kuid ta ei salli, mida ta selle pärast kogema peab. Ilmselt on paljudel rasedatel seda raske mõista – eriti neil, kelle rasedus kulgeb muredeta – ning see mõte tundub isegi et pühadust teotavalt. See on umbes sama, mis öelda, et vihkad lapsi või pensionäre. Nii lihtsalt EI TOHI öelda. Aga ometi ka „ei tohi“ tunded eksisteerivad meis.

Aeg liigub nii tormilise kiirusega, et mõtestan oma sündmused peas lahti, aga kirja panema ei jõua. Teen siis mõned kokkuvõtted lugudest, mis on juhtunud ja lahtiste otstega jäänud.   Esimene teema, millega on mässu olnud, on uus raamat „ Terve pere kakaraamat “, mille kohta ma ei osanud eluski arvata, et see niivõrd raevukat vastukaja saab. Seda kusjuures enamasti 50+ meeste käest, kes siis on kuulutanud meid kaasautoritega labasteks, pervertideks, tagaluugihuvilisteks jne.

Panen siia ühe häguse sissejuhatuse, sest kogu see lugu on paras emotsionaalne vahutamine, mis kindlasti paljusid valusalt puudutab. Aga olgu see vahutamine siin selleks, et keda see otseselt ei puuduta, arendaks võimet ennast kõrvalt jälgida, sest jumal ise näeb, kui palju meil sellest puudust on.   Olen kirjutanud sellest, et tütre kuuendas klassis on tohutu kaos, mille peale ma isegi mõtlesin, kas anda oma panus või mitte. Ületasin oma hirmud läbikukkumise ees ja andsin no

PS. Sisaldab tugevaid väljendeid ja ei ole soovitav lugemiseks õrnahingelistele. Olen seilamas tasapisi raseduse seitsmendasse kuusse ja see teekond on toonud juba nii palju kogemusi, mis on vaimu korralikult proovile pannud. Üheks suuremaks katsumuseks on minu tõusev kehakaal (+10 kg), mis on pea et terve elu haaranud meelerahus olulist rolli. Ma ei armasta oma keha lodevana ja selle tunnistamine on alati aidanud mul lõpuks diivanilt püsti spordiradadele saada. Kuni ma jutus

Usun sellesse, et ülitundlikkus on midagi, mis meile on kaasa antud. Kuid ülitundlikkus saab võimenduda ärevuseni, kui me kasvame keskkonnas, kus ei osata ülitundlikkust toetada. Olen ka enda puhul pannud tähele mehhanisme, mis on tekkinud lapsepõlve ärevast keskkonnast ja juhivad mu käitumist erinevates olukordades. Mida teha, et endale ülitundlikkusega mitte liiga teha ja millised need ülitundliku inimese mehhanismid on? 1. Üleliigne vabandamine ja selgitamine. Selle

Tallinki reklaamis kõlab statistika, et 90% eestlastest soovib, et me ütleks rohkem „ma armastan sind“ . Ma elan vist teises dimensioonis, sest ka kõige raskemates suhetes, ei puudunud „ma armastan sind“ mitte ühestki päevast. Ka Leopoldiga ütleme seda iga päev korduvalt ja korduvalt ning ma hakkasin selle üle mõtlema. Millal ma seda ütlen? Siis, kui minu sees on see tunne, kui väga ma teist enda kõrval hindan ja temast hoolin. Teate ju küll seda tunnet, kui südames ajab arm

Lõpetasin hiljuti Netflixi mini dokumentaalseeria „ Escaping twin flames “ vaatamise, mis osutus üllatavalt ebameeldivaks. Selge see, et minu enda päästikute tõttu, aga oi, kuidas see neile nuppudele vajutas. Dokumentaal räägib ettevõttest nimega Twin Flames Universe, mille asutajateks on paarike – karismaatiline mees Jeff ja tema kaasa Shaleia. Pealtnäha on nad nagu iga teinegi spirituaalne coach , kellele võib tuua kümneid vasteid siit Eestistki. Räägitakse manifesteerimise