Viimasel ajal jookseb minuni erinevatest kanalitest mõtisklusi teemal meestele ema eest olemisest. Inglise keeles on lühem väljend „mothering". See on üks teema, millele ma ei ole tahtnud väga otsa vaadata, sest ma kõõlun isegi sellel noateral, kus ma oma ülihoolivusega meest alateadlikult kohitseda võin. Ja kes siis tahab otsa vaadata, et tema tugev trump on hoopiski alateadlik manipulatsioon? Oma eelmises suhtes võtsin tagantjärele vaadates ema rolli. Ma ei teinud seda tead

Sain hiljuti küsimuse, mida arvata suhtlemisest endiste kaaslastega ja kas seal võib olla taga midagi enamat, kui praegune kaaslane pidevalt oma vanade kallimatega ühendust hoiab. Selle peale meenus mulle seik, kui me Leopoldiga veel koos ei elanud ja iga paari nädala tagant klapitasime kalendreid, millal me mõlemad oleme vabad ja saame koos olla. Leopold luges ette päevi, mil ta on tööl. „Pühapäeval olen samuti ära,“ nimetas ta muude asjade seas. „See on okei, ma nagunii lep

Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan! Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasing ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad. Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapses

Ega siin pikemat sissejuhatust tule, sest lugu on taaskord ülisalajane.

Ta on rääkinud sulle ilusaid sõnu, te olete veetnud koos imelisi hetki, te olete pidanud maha sügavaid vestluseid, ta on sind kuulanud, mõistnud, aga ometi ei taha ta „päris“ suhet. Võtan tükkideks lahti meeste võtted, kuidas hoida naisi lõa otsas, toituda nende energiast ja mitte kunagi päriselt end ära anda. Neid samu taktikaid kasutavad ka naised meeste „sõbratsoonimisel“, aga selguse huvides räägime meestest, kes naisi ootele jätavad. Kõige keerulisem on aru saada, et s

Nõu andmine ei ole hoolimine – kuidas nii? Ma annan JUST SELLE PÄRAST nõu, et ma hoolin inimesest! Ei, see ei ole nii. Ükskõik, kui palju su hea inimese kuvand sellesse ideesse tahab klammerduda ega ole nõus seda isegi mitte vaatlema – nõu andmine ei ole armastamine, ei ole hoolimine. Kui see mõte paneb vastu punnima ja vaidlema – olgu nii. Liigu edasi ja usu oma armastavat südant ning kõik ongi hästi. Kui tahad uurida oma alateadvust, räägime lähemalt. Püstitasin selle k

Lappasin telefonist fotosid mitmete aastate tagant, et kustutada ebavajalikke ja korduvaid pildikesi 10 000+ seast. Endale ootamatult sattusin mälestusterajale ja perioodidele, mida ma nüüd hoopis teise pilgu alt näen.

Ma ei armasta seksuaalsuse teemal eriti kirjutada, kuigi mulle meeldib neid teemasid arutada oma kaaslasega ja samuti ka neist lugeda. Kuid olen aru saanud, et ega massiliselt meeldi teistelgi neist teemadest kirjutada, kuigi samas lugeda tahetakse. Hea küll, võtan siis julguse kokku ja kirjutan asjadest, mis on mind aidanud ja mida olen pidanud läbi praktika ja raskuste ise avastama. Äkki siis kellelgi teisel jääb see raskuste osa vahele ning saab kohe rakendama hakata. Se

Leopold oli ligi nädal aega kodust ära välisreisidel, kui me Nööbiga läbisime ellujäämiskursust kodus. Rahutu kahekuune leppis ainult süles olemisega ning loomulikult tuli terve see aeg kiigutada ja õõtsuda. Kuna tema uneaeg on pool 12 öösel, olid mu selg ja kael terve päeva trampimisest tulivalusad, kõrvad huugasid karjetest ja aju otsis paaniliselt unekübetki. Leopold teadis, et meil on raske ja ma ei kujuta ette, kui palju süüd ja raskust ta seetõttu seal kaugel tundis,

Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude. Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada. Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise. Süda, keha, mee

Suhte tõeliseks proovikiviks pole mitte ühine reis, vaid ühine laps. Vana hea legend räägib, kuidas paljud paarid lapse kolme esimese eluaasta jooksul lahku lähevad ja samasse statistikasse kukkusin ka mina kümme aastat tagasi. Mu abielu polnud sugugi pilvine, vaid ikka rohke armastuse ja mõistmisega. Küll oli seal ehk vähe teadlikkust ja tarkust suhte hoidmisest rasketel aegadel. Ma olen kümme aastat kandnud süütunnet sellest, et ma suuresti vastutasin selle eest, et abie

Olen viimasel ajal üsna palju hinnanguid saanud võõrastelt, kuidas ma oma elu elama peaksin ning see on pannud mind mõtlema selle üle, kuidas ka mina olen teistele jaganud hinnanguid, kuidas nad elama peaksid. Samas olen ma üha rohkem aru saamas, et igaüks peab elama täpselt nii, nagu ta elab, ja minu ettekirjutused tulevad ainult ühest kohast – mõistmise puudumisest. Mõni aeg tagasi kurtis sõbranna mulle muret, mis minu ülipädeval (nutumärkides) hinnangul tuli tema enda va

Täna saab meil Leopoldiga kohtumisest kaks aastat. Kirjutasin talle järgnevad read

Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud. Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus. Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

Inimesed tuletavad mulle vahel meelde armastamise viise, mida ma kipun unustama. Ma unustan tihti, mida mu lähedastel vaja on ning pakun neile lahendusi ja abi, mida nad tegelikult ei vaja. Õnneks tuletab maailm mulle meelde, mida raskuses olijal päriselt vaja on.

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „Armastan sind igavesti“. Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus. Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised, kel

PS. Sisaldab tugevaid väljendeid ja ei ole soovitav lugemiseks õrnahingelistele. Olen seilamas tasapisi raseduse seitsmendasse kuusse ja see teekond on toonud juba nii palju kogemusi, mis on vaimu korralikult proovile pannud. Üheks suuremaks katsumuseks on minu tõusev kehakaal (+10 kg), mis on pea et terve elu haaranud meelerahus olulist rolli. Ma ei armasta oma keha lodevana ja selle tunnistamine on alati aidanud mul lõpuks diivanilt püsti spordiradadele saada. Kuni ma jutus

Tallinki reklaamis kõlab statistika, et 90% eestlastest soovib, et me ütleks rohkem „ma armastan sind“. Ma elan vist teises dimensioonis, sest ka kõige raskemates suhetes, ei puudunud „ma armastan sind“ mitte ühestki päevast. Ka Leopoldiga ütleme seda iga päev korduvalt ja korduvalt ning ma hakkasin selle üle mõtlema. Millal ma seda ütlen? Siis, kui minu sees on see tunne, kui väga ma teist enda kõrval hindan ja temast hoolin. Teate ju küll seda tunnet, kui südames ajab armas

Lebasin õhtul Leopoldi kõrval voodis ja ootasin und. Tajusin seda tunnet enda sees, mida tähendab armastava mehe kõrval lebamine, kui kõik on täielikus rahus ja settimises, ning meenutasin seda teekonda sellesse hetke.

Tegin jõusaalis triitsepsi surumist ja mulle tuli meelde Marek Kalmuse soovitus, mida ta mulle personaaltreeningul ütles seda sama harjutust tehes. Käisin kolm aastat tagasi päris tihedalt temaga trenni tegemas ja jäin ka edaspidi teda oma treeneriks pidama. Mõtlesin nüüd trennis, kuidas meest ennast ei ole, aga mingi osa temast justkui elab minus edasi – tema mõtted. Elab edasi ka sadades, keda ta treenis, kellele kava tegi, kellele nõu andis. Et mingil moel tema fanatism, t