SUUR ja pikk sünnituslugu! Esimene tütar sündis 38+5 rasedusnädalal, mistõttu olime 38. nädalast igal hetkel stardivalmis. Olin veendunud, et ka selle rasedusega ei lähe tähtajani ja veel vähem sellest üle.   Sõber kirjutas teisel märtsil, et homme on 3.03 – väga ilus kuupäev ja olgu asi tehtud. Ütlesin, et k üll saab !   Käes oli 38+4 rasedusnädal, mil istusime naabrimehe saunas ja pärast vestlesime poole ööni tema pool filosoofilistel teemadel. Tegin seal endale kohaselt ä

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.   Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutus

Pean etteruttavalt ütlema, et ma siiski arvan, et Eestil on päris hea tasemega meditsiinisüsteem ning vaadates ameeriklasi, kes maksavad tuhandeid dollareid iga liigutuse eest, siis ei tohiks justkui üldse nuriseda. Aga ma siis nurisemise asemel kirjeldan süsteemi, kuhu ma olen viimase aasta jooksul sattunud oma paarkümmend korda ning ikka raseduse ja sellega seotud hädade tõttu. Muudest hädadest olen kirjutanud SIIN ja SIIN , kuid nüüd on lisandunud veel üks jura, millega ma

Kuna sünnitähtajani on jäänud vähem kui kaks kuud, oleme Leopoldiga lõpuks suurpäevaks valmistuma hakanud. Juba üsna algusest peale soovisin osaleda hüpnosünnituse kursusel. Kuigi olen aastaid praktiseerinud hüpnoosi ja meditatsiooni, sh ekstreemoludes, huvitas mind info just sünnituse erinevatest etappidest ning kuidas selleks vaimus valmis olla. Ning muidugi ka potentsiaal, et Leopold selle kõigega end kurssi viib.   Olime kuni 24. rasedusnädalani tegelikult ootel, sest pla

Kuigi mulle meeldib filosoofiliselt heietada, siis seekord tuleb täiesti tavaline lugu, milline oli minu aasta 2023, kui ma seda isegi oma pildigaleriis läbi lappasin.

Lugesin hiljuti üht lugu naisest, kes ütles, et ta vihkab rase olemist. Et ta armastab ja ootab last, kuid ta ei salli, mida ta selle pärast kogema peab. Ilmselt on paljudel rasedatel seda raske mõista – eriti neil, kelle rasedus kulgeb muredeta – ning see mõte tundub isegi et pühadust teotavalt. See on umbes sama, mis öelda, et vihkad lapsi või pensionäre. Nii lihtsalt EI TOHI öelda. Aga ometi ka „ei tohi“ tunded eksisteerivad meis.

Aeg liigub nii tormilise kiirusega, et mõtestan oma sündmused peas lahti, aga kirja panema ei jõua. Teen siis mõned kokkuvõtted lugudest, mis on juhtunud ja lahtiste otstega jäänud.   Esimene teema, millega on mässu olnud, on uus raamat „ Terve pere kakaraamat “, mille kohta ma ei osanud eluski arvata, et see niivõrd raevukat vastukaja saab. Seda kusjuures enamasti 50+ meeste käest, kes siis on kuulutanud meid kaasautoritega labasteks, pervertideks, tagaluugihuvilisteks jne.

Tasapisi hakkab lähenema aeg, mil peaks tulevasele lapsele nime valima. Tänu tütrele tean, et see on tegelikult üsna vastutusrikas protsess. Toona võtsime seda abikaasaga küllalt kergelt - lihtsalt valimegi välja nime, mis meile mõlemale meeldib. Lihtne! Kui aga aastad edasi kulgesid, leidsin, et see nimi ei olegi tütrele ehk kõige õigem. Mida enam ta kasvas, seda enam kasvas ta justkui oma nimest välja, mistõttu ma kutsun teda tema hüüdnime järgi, mis minu arust talle rohkem

Loen vahel oma 13 aasta taguseid muljeid tütre ootusest ja mõtlen, kas ma olen nüüd nii laisk, et ma memuaare ei kirjuta või teise lapsega ei tiirlegi kogu maailm ümber raseduse, et iga kuu kõhupilti teha ja igat viimsetki tähelepanekut kirja panna. Leopoldil on isaks saamisest möödas üle 23 aasta ja mõnes mõttes tunneme siiski nagu esimest korda seda teekonda käies. On ärevust, põnevust, ootust, elevust, kuid meie põhilised teemad on ikka kõike muud kui peagi saabuv laps. Ka

Raseduse algus on kulgenud mööda kive ja kände. Kõik see, mis jääb emakasse - toimib edukalt. Kõik, mis toimub aga väljaspool seda, on paras müstika.

Nüüd, kus suur uudis on väljas, avan tagamaid, mis nendel viimastel kuudel täpselt juhtus ja mida ma veel õppisin enda, Leopoldi ja meie mõlema kohta. Hoiatus - ülipikk lugu! :)

Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale m

Tegin positiivse rasedustesti 12 aastat tagasi. Olin toona 22 ja mu käed värisesid neid kaht triipu nähes. Ei planeerinud, ei oodanud, ei...