Me kõik kõnnime ringi hingehaavadega, mille peidame töö, suhete, sõltuvuste, meelelahutuse ja muu müra alla. Need varjatud haavad annavad endast märku, kui tekib konfliktne olukord. Konflikt, milles viibid, näitab, et sinus on haav. Ja see ON igal juhul olemas.
Kui palju me ka kaitsekihte peale ei viskaks, see jääb alles. Ükski kokkupõrge ei johtu sellest, et TEINE midagi sisimas purustas, vaid selles, et teine VIITAS purustusele.
Haava varjamiseks kasutame konfliktis uusi kihte – teise süüdistamine, ebameeldivate inimeste või olukordade vältimine. Ja nii tekib lõputu ring, kus kõik väline on süüdi, et sa ise kivi kaenlas kaasas tassid. Sellega jääb meil märkamata, et inimene või olukord, mis põhjustab meile raskusi, on suurimaks õnnistuseks üldse. Meil on neid VAJA, et terveneda.
Kui me võtame kõige raskemaid inimesi teenäitajatena, siis saab elust õnnistus.
Igas konfliktis ja ebameeldivuses mõne inimesega küsi endalt: millele see minu sees viitab? Miks ma tunnen selle inimese suhtes kadedust või ärritust? Miks ma haavun tema sõnadest? Kus on minu haav, mida ta vajutab?
Mõni inimene on sinu silmis ebameeldiv, ärritav, tüütu, võlts, võib-olla koguni vastik ... See on suurepärane! Ta jutustab mingit lugu sinu haavast ja vajutab kohale, kust tuleb välja mäda nimega ebameeldiv, ärritav, tüütu, võlts, vastik. See imeline inimene aitab sul näha, et sa oled midagi varjanud ja arutult kaasa tassinud. Mis see on? Kust see tuleb?
Sellisest teadlikkusest saab alguse vabanemine ja paranemine. Haav on nagu väike laps, kes vajab su teadlikkust, sinu tähelepanu ja armastust. „Jah, sa oled olemas, ma nüüd näen sind, panen plaastri peale, puhun valu ära ja armastan sind terveks.“
Kui me võtame ebameeldivusi ja raskeid inimesi teenäitajatena oma sisemaailma, algab tee tervenemisse ja üllataval kombel ... me leiame, et on võimalik armastada igaüht ja isegi raskusi.
Kuid ära aja segamini teadlikkuse harjutamist kellegi lubamatu käitumise all kannatamisega. Tööd oma haavadega tuleb teha üksi ja see ei puutu kuidagi teisesse inimesse. Teine inimene on vaid teeviit ja see ei tähenda, et pead selle juures seisma, plangult teed või tuge küsides, külma rahet või kõrvetavat päikest kannatades. Teadlikkus on sisetöö ja teekond, mida astuda üksi. Kui aga leiad kellegi, kes sind toetab, oskab su haavu õrnalt siduda, sind juhtida ja toetada sel teekonnal, siis oled juba osa saanud imest.
Tekst: Pamela Maran
