Leopold kirjutas hiljuti pika loo, kuidas ta proovis Nööbikest vankrisõiduta (sest ta uinub ainult vankris) magama panna ja see lõppes katastroofiga – Nööp tegi talle peaga PAUHH, ja kuigi Leopoldi ninast tuli ohtralt verd, siis luumurrust ta seekord pääses. Leopold küsis oma loo lõpus, et kas teie lapsed uinuvad vähe rahulikumalt või on samasugused kraaded. Ja mitu vastust ta oma küsimusele sai? 1­–2. Kümned ülejäänud andsid talle aga soovitusi, kuidas ta peaks last hoopis m

Olen Nööbikese rahutusest palju kirjutanud ja samas on sellel teekonnal siiani jagada meile õpetusi. Õnneks oskab vastne 9-kuune nüüd omadel käppadel edasi liikuda ja müstilised karjed hommikust hommikuni on lõppenud. Jäänud on küll öökarjed.   Siiamaani tuli Nööpi magamasaamiseks kussutada. Iseseisvalt lihtsalt ei jäänud. Passib või kaks tundi üle oma uneaja, viriseb ja pusserdab, aga tema sõna peab peale jääma. Öösel ärkas ta tavaliselt üle kümne korra. Kui pärast toitmist

Nööbike on saanud kuuekuuseks ja elu on läinud palju lihtsamaks. Mõeldes tagasi raseduse lõpuajale ja esimestele sünnitusjärgsetele kuudele, näen, kui palju emotsioone, tundeid, hormoonidemöllu minus oli, ja selle kõige keskel paanilist soovi tunda taas tasakaalu ja rahu.   Selle aja oleks teinud raskemaks, kui meil poleks Leopoldiga välja kujunenud tugevat suhtluskultuuri, kus me jagame oma mõtteid, tundeid, soove, hirme. Igas raskuses seisime me koos, pead teineteisele toet