top of page

Suhete erinevad etapid

Updated: Apr 7


Suhe võib olla mehe-naise vahel, inimese ja tema hobi, õpetaja, iidoli, kolleegi vahel. Kõikide suhete dünaamika on laias laastus sarnane.

1. etapp – sädemeke

Paarisuhtes tunned, et see võõras inimene on meeldiv.

Hobi puhul tekib idee mingit harrastust proovida.


2. etapp – armumine

Paarisuhtes tekib vastastikuses sümpaatias „lillede ja liblikate aeg“. Tööd lendavad käes, isu väheneb, mõtted on vaid ühel, südant täidab vaimustus ja rõõm.

Hobi puhul tekib entusiasm ja vaimustumine (nt pidev trenniskäimine, kudumisfanaatika, videote vaatamine).


3. etapp – kriis

Kui suhe liigub rutiini poole, hakkavad teise inimese vead aina teravamalt silma, tekivad tülid, lahkhelid, oma „tõelist palet“ näidatakse julgemalt välja, sest on tekkinud usaldus teise vastu. Lõpuks jõuab kriis haripunkti.

Kui ilmnevad inimlikud teisitimõistmised, leitakse puudus alati teises inimeses.

Hobi puhul vaimustus väheneb, tegevus muutub rutiinseks ja tüütuks, keerulisem on aega leida, varasemad tegevused tunduvad olulisemad kui uus ajakulutaja.

4. etapp – lahkuminek või tugevam side

Kui paar ei ole piisavalt küps probleemide lahendamiseks, ootab ees lahkuminek. Seejuures tuleb kasuks, kui on luhtaläinud suhteid, sest need on mõnes mõttes „kodumäng“, mis aitab luua targemat põhja järgnevateks suheteks. Kui lahkuminekutega on paaril tekkinud tugevust ja tarkust, siis tugevas suhtes nurgad lihvitakse ja koos minnakse edasi suurema ühenduse ja üheshingamisega.

Kui hobi jääb katki, siis on see samuti hea, sest see aitab leida järgmist harrastust ning eelnevad katsetused on aidanud üles ehitada distsipliini ja harjumust hobi juurde jäämiseks. Samuti sillutavad ebaolulised harrastused teed lõpuks selle ÜHE ja tõelise hobi leidmiseni. Kui selle tõelisega kriisipunkt ületatakse, leitakse ellu midagi, mis rikastab ja toetab nii teisi suhteid kui ka elu üldiselt.


Suhete dünaamika on justkui laps, kes sünnib sädemekesest, kasvab vaimustuses ja ülimas armastuses vanemate vastu, läbib teismeea kriisi, kus ta avastab, et vanemad on tegelikult täielikud tolvanid, mitte jumalused, ning lõpuks täiskasvanuikka jõudes leiab (loodetavasti) vanematega taas selle armastava sideme, mis muutub aina tugevamaks ja hakkab aja jooksul kasvama veelgi sügavamaks.


Olen neid etappe läbinud ka suhetes õpetajatega. Alguses, kui ma midagi ei tea, ilmun imikuna nende ette, pean neid iidoliteks ja jumalusteks. Seejärel kõike sisse ahmides ja kasvades leian ühel hetkel, et nad on sama lollid nagu mina ... Kuid lõpuks jõuan tagasi punkti, kus mõistan nende teekonda ja panust minu omasse.


Olen neid etappe näinud ka oma õpilaste puhul, kes alguses vaimustusega kaasa tulevad, kuid ühel hetkel lähedasemaks saades märkavad minu inimlikkust, mis purustab nende illusiooni minu täiuslikkusest. Sama on juhtunud ka gruppides, kellega oleme korduvalt laagreid teinud ning lõpuks jõudnud kriisi. Kuid suhe, mis sealt edasi tuleb, nende inimestega, kes jäävad – see suhe on ilus ja eriline ning igat kriisi väärt.

See üldidee aitab teil mõista, et KRIIS on hädavajalik arenguetapp. See, mis PRAEGU ümberringi toimub, on paratamatus ja vajalik selleks, et luua mingi veelgi sügavam ja tähendusrikkam ühendus.

Ilma kriisita ei saa, sest maailm on muutumises, kasvamises. Kogu maailm on laias tähenduses samasugune hingav suhestuv organism nagu iga väiksemgi rakk sinu kehas. See suhe, mis sul on oma kaaslasega, läbib samasugust dünaamikat nagu kokku tulevad töökollektiivid, tantsurühmad või rahvused ... nagu ka kogu maailm.

Mis sellest küll sündida võib? Lahkuminek või sügavam ühendus? Kas inimkonna kriisid (ehk eelmised „kodumängud“) on meid piisavalt ette valmistanud, et liikuda sügavasse ühendusse?


Tekst: Pamela Maran

93 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page