Sain esimest korda emaks rohkem kui 14 aastat tagasi. Olin siis 23. Tundsin iga pisimagi valepöörde pärast süütunnet. Süütunnet, et ma kergesti ärritusin; süütunnet, et ma nutsin väsimusest ja lootusetusest. Süütunnet, et ma pole piisavalt rahulik, soe, armastav, see ja teine.

Olen spirituaalsuse müütidest palju kirjutanud ja üks neist lemmikumatest on pidev vigade otsimine endast. Kui ma olin umbes 12-13, avastas mu ema Luule Viilma raamatud. Ilmselt oli see tema vaimse teekonna üks suurimaid tõukejõude. Ta avastas mõtlemise ja kehaliste hädade tugevad seosed ning andestamise jõu. See, mida Viilma tegi oma raamatutega, on kahtlemata vägev ja abistanud tuhandeid inimesi. Igasuguse teooria puhul on aga küsimus see, kuhu maani see meid aitab ja milli