top of page

Sekkumise egost


Keegi küsib kaalujälgijate abigrupis, millega asendada piima – neli inimest vastavad, et kohv on üldse kahjulik.

Ema laadib üles pildi lapsest kiikumas – keegi kirjutab, et nii väike beebi ei tohiks veel istuvas asendis olla, sest seljalihased pole tugevad.

Makaronitootja kaotab paberpakendilt läbipaistva plastikluugi, kust enne makarone nägi – pakendivabas grupis kutsutakse seda rohepesuks.

Ma kirjutan keha vormimise algtõdedest – 15 inimest teab, kuidas seda tegelikult paremini teha ja kuidas see ei toimi.


Pisut intelligentsemad inimesed alustavad oma tiraadi „parematest meetoditest“ üsna kavalalt: „Hästi tubli oled, aga ...“


Inimestel on meeletult suur vajadus olla miski, keegi. Oma koha, staatuse ja olulisuse tõestamiseks polegi meil muud kui sõnad. Sõnadega püüame veenda teisi oma pädevuses, tarkuses, paremuses, kuid kokkuvõttes olulisuses. Sõnadega saame me ise kinnitust ja kinnitada teistele, et oleme KEEGI. Isegi siis, kui „abisaaja“ meie nõuanded minema lükkab, kinnitab see samamoodi meie olulisust („Ta on nii loll, et ei näe ... Kui ta vaid oleks nii tark nagu MINA ... Kui ta ainult võtaks MINU abi vastu, saaks paremini ...“). Nii abi vastuvõtmise kui ka keeldumise puhul saame kinnitust oma eksistentsile, oma enesetähtsusele ja olulisusele.


Abi, nõu pakub ainult ego. Punkt. Abipakkumises pole armastust, kaastunnet, selles on vaid isekus.


Miks sa tahad kellelegi oma nõu ja abi pakkuda?

Põhiline vastus, mida endale ja teistele valetatakse, on soov aidata puhtast südamest. „Ma (!) olen ju treener ja ta võib endale viga teha, kui ta selliselt treenib. Ja ma (!) tean, kuidas tegelikult paremini saaks.“ Mõlemad lähtuvad egost.


Mis juhtub, kui keegi su tuttav treenib valesti? Ta raiskab niisama aega ega saavuta soovitud tulemust. No ja siis? Mis see SINU asi on? Selliselt treenida on selle inimese valik sellel kindlal hetkel, selles eluetapis. Selliselt treenida on talle VAJA. See ei puutu vähimalgi määral sinusse.


„Aga ta võib ju omale viga teha ja mina treenerina vastutan selle eest, et inimesed oleksid terved!“ Mis hetkest sa võtsid enda vastutada kogu maailma inimesed? Mulle meenub üks joogaõpetaja, kes tuli mulle moraali lugema pärast hardcore-jooga koolitust, põhjendades, et ta tunneb isiklikku vastutust jooga maine eest seistes ja TEMA on õppinud välismaal ja elanud nii kaua välismaal, et tunda ÕIGET joogat. Seda kõike räägib ego. Jooga pole kunagi palunud enda eest seista. Samamoodi ei palu ka treenija, kes pole sinu poole pöördunud. Vastutust tahab haarata vaid ego, kes püüab läbi enesetähtsuse end elus hoida.


Mis juhtub siis, kui keegi mind tegelikult ei vaja? Kõik need aastad, mil ma õppisin ülikoolis personaaltreeneriks või välismaal joogat – raisus, mahavisatud aeg! Keegi ei vajagi mind! Kui keegi ei vaja mu nõu, siis pole ka minul mõtet. Ego tunneb end ohustatuna ja otsib viise, kuidas püsida elus ... pakkudes abi, võttes vastutuse võõraste elude ja teekondade eest.


„Aga mulle küll meeldib, kui keegi mulle nõu annab!“ Järjekordne õigustus selleks, et vajalikul hetkel kellegi teekonda sekkuda.

Kui sult pole küsitud, siis pole seda vajatud.


Ma ei räägi sellest, et me ei peaks kedagi abistama, kes meilt abi palub või seda tõepoolest vajab. Kui sa näed last raudteerööpal ja lähenevat rongi, siis ilmselgelt päästad lapse. Nähes kedagi valesti treenimas või joogaõpetusi vääralt interpreteerimas, tuleb sinu mõistus vahele, mis kujustab tulevikustsenaariumeid, kus asjad lähevad valesti, ja sinu kohustus on seejärel seda sinu enda loodud kujutluspilti sel hetkel muuta ... sekkudes.


Ainus, mis maailmas midagi muudab, on mõistmine ja armastus.


1966. aastal keelustati Rumeenias rasestumisvastased vahendid ja abordid. Lastekodud täitusid peagi lastega, kuid kasvatajaid polnud piisavalt. Seega suudeti täita ainult põhivajadused. Pealtnäha oli kõik korras – lapsed olid söödetud, kasitud, hooldatud. „Iga 15 lapse kohta oli tööl üks hoidja ning neil oli keelatud lapsi sülle võtta või nende suhtes mistahes moel kiindumust näidata – isegi siis, kui lapsed nutsid. Kardeti, et kiindumuse näitamisega hakkavad lapsed lähedust üha enam ihkama ja piiratud personaliga polnud see võimalik. Hiljem tehti uuring ja leiti, et laste IQ jäi keskmiselt 60–70 punkti piirimaile (keskmine on 100). Täheldati märke aju alaarengust. Kui puudub hingelist tuge ja kognitiivset stimulatsiooni pakkuv keskkond, ei suuda inimaju normaalselt areneda.“ (Eagleman 2015).


Näiliselt võid sa oma abi pakkuda ja näiliselt võib asju teha korrektselt, nagu reeglid parasjagu ette näevad ... Sisulises mõttes aga ei toimu ilma armastuse ja kaastundeta paranemist ega arengut.


Kui mu lähedane kurdab pidevalt, et kõik on mõttetu ja ta on tüdinenud ja tal on masekas, siis ma saan aru, et ta otsib haletsust ja toitu sellisest energiast. Ma ei paku talle seda. Mida ma saan pakkuda, on võimalus ohvrirollist välja tulla. Võin talle öelda, et korraldan üht suurt asja ja palun tule appi, tule vastutama, tule toimetama, tule iseseisvuma. See tuleb armastusest. „Vaata oma lapsepõlvemustreid. Mõtiskle, millest tuleb see masendus. Kas sa äkki ei armasta iseennast?“ See on ego. See on „vaata, kui hästi ma oskan analüüsida ja tark olla“.


Kui mu lähedane on puntras ruminatsioonist, pidevast mõttevadast, kutsun ma teda endale appi. Et ta saaks korraks oma tavapärasest olukorrast välja ja pärast läheneda selgema peaga. Kuid ma ei ütle talle, et kutsun teda appi, et MINA saaksin aidata tal mõtteid mujale viia. Siht on tema, mitte mina. Ma kutsun teda appi, sest „mul on vaja abi“. Ta ei pea teadma, et siht on tema.


Abi läbi TEISE tegeliku VAJADUSE ... mitte läbi MINU.

Kui mult ei küsita, siis ma ei sekku. Sest MUL ei ole vaja sekkuda.


Sekkuda on vaja egol, kogu sellel kontseptsioonil, mille oled endast loonud – asjatundja, treener, füsioterapeut, õpetaja, toitumisnõustaja, ekspert, spetsialist, teadlane, professor jne. Oma maskiga kohtad sa teist maski. Nii tugevdab üks ego teist ego. Aga mitte keegi ei vaja sinu maski. Keegi ei vaja su ego, sinu kontseptsioone.


Sinu valgus, armastus – see on ainus, mida maailmal vaja on. Ja selles, sinu tegelikus tuumas ja olemuses, puuduvad sõnad, lausetega välja öeldavad „nõuanded“. Selles, mida on tegelikult vaja, on eelkõige tunne, olemise viis, armastus ... ja peaaegu mitte kunagi ei anna seda sõnades väljendada.

Ära paku oma sõnu. Mitte keegi ei vaja neid. Mitte keegi ei vaja su taibukust, teadmisi, informatsiooni, sõnaokset.

Vaid sinu valgust on vaja.


Tervita oma ego teadlikkusega, märka teda ... ja sa hakkad vähem aega raiskama ning rohkem armastama.


Tekst: Pamela Maran

15 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentarios


bottom of page